Lehtede langemise ajal… / During the fall leaves…

Soovisin selle postituse suve jooksul üles laadida, kuid ootasin mingi olulisema edasimineku saabumist, et sellest siin teatada. Juba augustis pidi minu kätte tehtama vastavaid spastilisi lihaseid halvav Botox süstiseeria selleks, et nende spastiliste lihaste vastaslihased (sõrmesirutajad, kui sõrmepainutajad halvataks) saaksid taas hakata jõudu koguma ja sõrmi-jäsemeid funktsionaalsemaks muutma. Siiski muutuvad haiglate ajakavad kiiresti plaanitust teistsugusteks ning alles väga hiljuti lootsin väga, et nad ka minu jaoks üldse aega leiavad. Minu suureks õnneks ja rõõmuallikaks hakkas protsess lõpuks liikuma ja sain aja vastava terapeudiga kohtumiseks septembri lõpus, mil mulle tehti radioloogi ja ultrahelimasina kindlal toetusel süstiseeria nii kätte, kui mõnesse olulisemasse sääres paiknevassese lihasesse, mille spastilisus varem ilusat kõnnimustrit rikkunud oli.

Mu usk sellesse toksilise loomuga ainesse on väga suur, sest mu kätte on tehtud selle aine süstiseerist juba kahel korral ning arstide arvates andsid just need mu käele uue võimaluse.

Eestis öeldakse: „Kiida lolli, küll loll siis rabab!”. Võib-olla olen pisut ullike, aga mulle tõepoolest mõjub aus ja siiras (rõhutaksin seda sõna väga tugevalt) kiitus, mida mitmed mu sõbrad ja nende vanemad on edastanud vestlustes ja erakirjades. On väga meelitav ja turgutav teada, et kallid inimesed on mõistnud, kui halvast olukorrast olen välja rabelemas. Tänan teid selle eest! Teie sõnadel on suur jõud.

Mõned päevad pärast mu eelmist sissekannet väljendas mu kalli ristiisa armas naine veendumust, et saan täielikult terveks, lihtsalt mõne funktsiooni taastumine võtab rohkem aega ehk on vaja olla kannatlik. Eestimaal on levinud ütlemine: „Kes kannatab, see kaua elab”. Aina kindlamini tunnen, et kui see kohutav kannatuste rada kord läbi saab, saavutan lisaks tervisele ka surematuse.

Kogu selle pika võitlusperioodi jooksul on mul tekkinud tunne nagu oleksin läbimas oma kolmandat magistratuuri, konkurentsitult kõige raskemat, kuigi ka varasemad olid kohati erakordselt keerukad. Ja vaimuvirkusest sel korral ülemäära abi pole – kogu matemaatiline akrobaatika siinkohal üldse suure hooga appi ei tõtta.

Üks ammune sõbratar küsis minult hiljuti, kas see aeg on olnud ka raske. Võin teile kõigile siin vastata, et ma poleks küll eal uskunud, et ma midagi nii kohutavalt rasket läbima pean. Loodan, et te ei saa kunagi tundma selle põrgu kohutavat kuumust. Ja mis kõige koledam – see põrgutee pole minu jaoks veel kaugeltki läbi. Kogu hingest loodan siiski, et see kõige väljakutsuvam aeg on möödas,

Meie väga austatud ja armastatud ekspresident Lennart Meri ütles meie taasiseseisvumise eel toonaste väga keerukate olude taustal: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis”. Arvestades, et mulle sadas ühekorraga kaela tõepoolest väga suur hulk väetist, loodan südamest ja usun, et sellest saab jõudu väga ilus tulevik.

Samamoodi sattusin peale ütlemisele, et elu koosnebki tõusudest ja mõõnadest ning kui neid järsemaid teravikke pole, oled surnud. Ehk mõnd järsakut peab lihtsalt aktsepteerima õppima, kui soovime edasi elada. Ehk siis lõpuks peame iseendale otsustama, kas tahame edasi elada ja neid järsakuid läbida või mitte. Mina olen rõõmustava otsuse langetanud ning seega pean läbima ka need järsakud.

Arvestades, et mulle sadas sülle palju aega, millest suurim osa kulub mõistetavalt just taastusravile, kasutan seda pisi-pisikest aega, mis treeningute kõrvalt üle jääb tegevueks, milleks varem üldse aega polnud – saan lõpuks lugeda erinevaid suurteoseid, mis mu vaimu rikastama peaks ja loodetavasti selle ülesandega hakkama saavad.

Oma tervist puudutavana võin rõõmuga teatada, et keha keskjoonetunnetus on ka taastumiseteel. Kui varem kõndisin (kepile toetudes) ikka päris viltu ja kõik asjassepuutuvad inimesed märkisid, et ilmselgelt toetan kepile üsna palju, siis nüüd olen enam õppinud ka vasakule jalale suurema toetuse andmise läbi pisut sirgemini kõndima.

Siinkohal tekitab suuremat sorti takistuse muidugi ka vasak põlv, mis kangekaelselt tihtilugu keeldub kõverdumast. Õnneks on vaiksel taastumise teel ka see mure ehk saan juba päris arvukatel sammudel ka põlve loomulikul moel kaasata ja pole enam uusversioon puujalgsest Pinocciost. Keskjoonetunnetust aitas kepi ja parema jala keskelt keha reaalse keskjoone poole nihutada mu elukaaslane, kes nii liikumisel, kui kõnes toob alati  selgelt välja kõik nüansid, mis võivad jätta minust mulje, kui mitte täiesti tervest inimesest. See komme on äärmiselt tänuväärne, kuigi alguses erakordselt ärritav ja palun puudusi välja tuua ka teil, et teaksin ennast parandada.

Lisaks on palju paranenud minu iseseisev kõnd – see näeb juba välja võrdlemisi loomulik ja varasemast palju kindlam. Siiski toonitaksin, et mu oma kõnd on endiselt ülimalt aeglane ja endiselt ebakindel. Loodan väga, et tehtud Botox-süstid kõndi parandavad ja ilusamaks muudavad.

Kuigi väga vähesel määral on taastumisteel mu käsi, ootab ta väga Botox süstide-järgsete teraapiate parandavat mõju, sest süstid peaksid teoorias palju aitama lihaseid, mida ma veel väga liigutada ei saa vastaslihaste halvamise abil.

Suure rõõmuga saan teatada, et mu diktsioon on paranenud sedavõrd, et tihtilugu saavad minust aru ka sõprade erinevas vanuses (üldjoones väikesed) lapsed. Tegelen kõnevõimekuse taastamisega aktiivselt edasi,

Kahjuks ei taha emotsionaalne tasakaal eriti kärmesti saabuda, see segab ka paljusid mu lähedasi, millest on muidugi väga kahju. Loodan siiski, et keha üldine taastumine taastab ka seda osa minust

———————————————————————————————————————–

I wanted to upload this post over the summer, but waited for a significant progress to announce it here. Already in August, my left hand was supposed to be injected with Botox that paralyzes respective spastic muscles, so that their opposite-function-muscles would once again begin to gather strength and make my fingers and hand more functional. However, the rapidly changing schedules of hospitals have showed me their strength, and for a while I very much hoped that they would also find some time for me. To my great happiness and joy the process finally began moving and I got a meeting in late September with the corresponding therapist. With the firm hand of the radiologist and help of an ultrasound they performed a series of injections in the hand and some muscles in the leg that had prevented me of walking correctly.

My belief in this toxic material is great, because my hand has been saved by this matter twice already, and the doctors think they just gave my arm a new chance for life.

There is a saying in Estonia: “Praise the fool, and he/she works really hard”. Maybe I’m a little simpleton, but I´m really affected honest and sincere (I stress that word very strongly) praise, which several of my friends and their parents have given me in the conversations and private letters. It is very flattering and energizing to know that dear people have realized how bad is the situation I’m struggling with. Thank you for that! Your words have great power.

A few days after my previous entry my dear godfather´s lovely wife expressed her resolvement that I get fully healed, just the recovery of a few functions will take more time, or I just need to be patient. In Estonia there is is a common saying: ‘Who is suffering, lives a longer life”. More and more firmly I feel that if this terrible suffering is over at last, in addition to health I achieve immortality.

Throughout this long period of struggle, I’ve been feeling like I have been going through my third masters programme, by far the most difficult one, although the former were often extremely complex too. And the brightness of my mind doesn’t help in this case at all – all the mathematical acrobatics do not make haste to help here.

One long-standing girlfriend asked me recently whether it has been a difficult time. I can assure all of you here that I wouldn´t ever believed that I would have to go through something so terribly hard. I hope you never get to feel the oppressive heat of that hell. And what’s the worst – the road through this hell is not over for me, far from it.. However, I hope very strongly that the most challenging time has passed.

Our highly respected and loved former president Lennart Meri said during the very difficult circumstances of the restoration of our independence: “The situation is shitty, but it is a fertilizer for our future.” Given that so very much of fertilizer fell on me, I sincerely hope and believe that this will give force to a very beautiful future.

Similarly, I came across with a saying that life consists of ups and downs of the sharpest spikes and when they don´t appear, you’re dead. Maybe we have to learn to accept some ofthe escarpments, if we want to live. Maybe we all eventually have to decide to ourselves whether we want to continue to live and precipices to pass these spikes or not. I have reached the decision and, therefore, have to go through those steep drops.

Given that,  I rceived a lot of time very unexpectidly, the biggest part of it is understandably used for rehab, I use the little-little time that is left over from exercise for an activity which I never had enough time for previously – I can finally read a variety of great works that should  enrich my spirit and, hopefully, fills this task.

Affecting my health, I can gladly announce that the centerline of the body is also a on the road to recovery. I used to walk (with the stick) in a  pretty skewed way, and all the people involved stated that clearly find ernomous support from the stick, but now I have learned to find greater support from the left foot which slightly helps to move the centerline in the correct place.

There again, the left knee brings very difficult obstacles because it often stubbornly refuses to bending. Fortunately, that area, too, is on a slow road to recovery because the knee already bends in a natural way in quite a number of steps and occasionally there is no longer a remake of Pinocchio. My partner has helped me a lot in the centerline perceptions. He always clearly brings out all the subtleties that may leave an impression of me, if not a perfectly healthy human being. This custom has been extremely rewarding, although extremely irritating in the beginning. I ask you also to bring out the shortcomings that I would know to improve myself.

In addition, my independant walking has improved a lot – it already looks quite natural, and much more confident. I would, however, emphasize, that my own walk is still extremely slow and inconfident.

Although very little, my left hand has recovered too. It is waiting for the effect of Botox injections very  eagerly.

I get great joy to announce that my diction has improved so much that I am often understandable to my friend´s children of different ages (generally small). Naturally, I continue the every-day work on my speech.

Unfortunately my emotional balance doesn´t want to arrive quickly, it also interferes with many of my loved ones, which I am of course very sorry for. I hope, however, that the overall recovery of the body helps to recover this part of me too.

3 Comments

  1. Tore

    Mul on hea meel kõigi su edusammude üle. Elan sulle jätkuvalt kaasa ja loodan, et paraned täielikult. Siit lehelt postitusi lugedes on selge, et mõtlemisvõime ja enda kirjalik väjendamine pole õnnetuses kannatada saanud, loodetavasti taastub varsti ka täielik kontroll oma keha üle 🙂

  2. Heili

    Tere. Kui sa oled Silvia Pääbo (Õnnely õde), siis mul on sulle üks palve. Ma otsin taga omi vanu klassikaaslasi Merivälja ja Pirita koolist – Õnnely on kadunud kui vits vette. Kui sa saaksid mulle anda tema telefoni numbri / emaili, siis ma oleksin väga tänulik. Kirjuta mulle. Heili Politanov (Tohver)

    • Silvia

      Tere!

      Kahjuks pole mina see Silvia, keda otsid. Lisaks pole mul ühtegi õde, on kaks äärmiselt toredat venda. Samuti ei ole ükski mu tuttav mulle teadaolevalt käinud Pirita või Merivälja koolis. Vaatamata asjaolule, et mina sind kahjuks aidata ei saa, loodan väga, et leiad otsitavad inimesed

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga