Aeg harib meid / Time teaches us

Viibisin just haiglas treeningutest tulvil taastusravivisiidil. Taas olin tunnistajaks ühe vanema vaevatud inimese lahkumisele meie seast. See kurb olukord on küll üsna häirivalt kôhedusttekitav, aga tuletab siiski meelde eluringi tumedama poole olemasolu ja loomulikkust. See arusaam ei tulnud, tôsi küll, minuni kohe, sest esimene selle-alane kogemus mône kuu eest oli sügavalt häiriv ja kondas mu môtetes järjekindlalt painaval moel veel kaua. Aga tarkus tulebki ju ajaga.

Môtlesin teemale ka sellele viimasele lahkumise sündmusele järgnenud ôhtul päris palju (surm ei möödu eal oma jälgi jätmata, olenemata olukorra selgitamisest iseendale) ja meenus ka üks lôpmata armas film “The fault is in Our Stars” (“Süü on me tähtedel”), kus peategelane Hazel räägib oma vähki surnud kaaslase matustel, et leinamine ja  kôik sellised pisaraterohked lahkumis- ja mälestusüritused on ometi vaid elavatele, sest surnu ei saaks neist tunnetest või üritustest enam vähem hoolida. 

Mône üksiku militaarse vôi kuritegeliku erandiga, on meil kellegi surma korral pigem kahju iseendast, kui lahkunu elamata jäänud päevadest. Seda peaks kôheduse peletamiseks endale meelde tuletama.

Pean väga lugu kirjanik Erich Maria Remarque raamatus “Taeval ei ole soosikuid” naispeategelase môtteavaldusest Pariisis, kus ta rääkis oma rallisôitjast kaaslasele, et äkki pôrgu ei olegi üldse see sarvedega deemonite ja laavakateldega koht, mille eest kirik meid hoiatab, vaid hoopis seesama elu siin maa peal. Sellest tulenevalt peaks inimese surma korral ju hoopis rôômustama, et tema pôrguvaevad otsa said! Leinamine tundub selles valguses ometi kaunis egoistlik, kas pole? Lahkunu ju tegelikult pääses raskustest, mis talle siin osaks said. 

Enne oma ônnetust ma küll sellele probleemile eriti palju môttejôudu ei suunanud, eks sellistele elu-surm-karmavôlg-kôiksus-küsimustele hakataksegi môtlema alles siis, kui nii palju on kaotatud. 

Olen seda tähele pannud ka paljude uute sarnases olukorras tuttavate puhul, kellega haiglates môtteid vahetan. “Ära kratsi, kust ei sügele,” öeldakse – on ju tôsi, et sellistel teemadel juurdlemine olekski kaunis ebaloomulik, kui selleks väga selget teravat pôhjust ei ole ehk olukord on täiesti vabandatav. Austades Remarque’mõtteid – ilma eelpoolkirjeldatud  maailma-korralduseta tundub nii paljude inimeste siinne piinlemine ikka väga tarbetuna.

Kuigi mul on must vöö ülemôtlemises, ei ole ma ei ole suutnud endale küll lôpuni selgitada, miks surevad ka näiteks sündimata lapsed ja väikesed imikud. Ning maailma oluliselt muutnud suurkujud. Kas beebide siinsesse “pôrgusse” saatmise viga avastati tsipa liiga hilja ja suurkujud muutsid oma pôrgud liiga värviliseks ja lillelôhnaliseks? Maailmas on raskesti mõistetavaid teemasid.

Pean ennast üpris taibukaks inimeseks, aga lihased ja ônnetuse tagajärgedel vähemvôimekad kehaosad mu intelligentsi nähtavasti just ülemäära palju ei panusta. Mitmel korral nii füsio-, kui hääleteraapias soovitatud vôtted tundusid siis kuidagi ebamugavad ja pealtnäha môttetudki, aga nüüd on lihased hakanud neile juhtnööridele pihta saama. See on äärmiselt tore, aga arvestades, et terapeut rääkis seda juttu juba mitme kuu eest, jätab see minust ilmselt päris kohtlase mulje. Kuigi aju on keha osas juht ja liider, ei paista kôik siiski olenevat vaid temast, vabandan ma iseendale ja rôhutan taas minu arvates väga kohast môtet “Rohi ei kasva kiiremini, kui seda sikutada”. Keha vajab ajust sôltumatult oma aega, meeldigu see mulle vôi mitte. Aju vajab siiani aega, et end uues olukorras paremini organiseerida, keha vajadus on selles valguses küllaltki loomulik.

Kuu algust kaunistasid laulu-ja tantsupidu, mille üldnimetus sel juubeliaastal oli “Minu arm”. Eesti keele ilu tôttu on sônal “arm” mitu tähendust.

Nagu noor dirigent Rasmus Puurgi intervjuus märkis, on nad tihedasti seotud – kui ei ole põletavat armu, ei saa tekkida ka arme. 

Vôib kôlada mannetult, aga näiteks laul “Ta lendab mesipuu poole” omandab oma endise elu kaotanud inimesele hoopis sügavama tähenduse, kui varem. Olen seda laulu laulukaare all palju kordi laulnud, aga meeleliigutuse asemel valdas mind siis pigem laulu heliline kontroll ja kooskôlade peenhäälestamine (mitte et erilisest peenhäälestamisest sellise lauljatemassi puhul rääkida saaks 🙂 ). Sel korral, olles ise TUNDNUD versiooni oma mesipuust pagendamisest pidin pühkima ka mitu pisarat. Elu muudab meid ja meie arusaamu.

Tähistagem inimeste elu ja selle panust meie saatusesse ning andkem enestele aega.

******************************************************************************

I just spent some excercise-filled time in a hospital. Once again I witnessed the passing of an older, ill person. The situation is disturbingly chilly but reminds us nevetheless, that life also has a darker, definitive side and that it is actually natural. That understanding, true, didn’t come to me right away because the first similar event a few months ago was extremely trobling and haunted me constently quite a while. But time teaches us.

I thought about this last event seriously that evening (death never passes without leaving marks) and I remembered a very sweet movie “The Fault is in Our Stars” where the main character Hazel speaks at her friend’s funeral that all the funerals and other memorial events are really only for the living that were left behind, the dead couldn’t care less of them. Quite selfish of us, don’t you think? With the exclusion of a few military or criminal events, in someone’s funeral we are rather sorry for ourselves, not the shortlived lives of the passed ones. We shouldn’t forget that.

I very much respect a thought by a female character in Remarque’s book “Heaven has no favorites” when she expresses to her companion that the hell might not be the place filled with demons and hot lava that the church warns us from but rather the same life here on Earth. According to this we should rather celebrate and rejoice when a person dies because his pain and all the troubles are over. Mourning seems quite a selfish act in that respect. The deceased one got rid of the sufferings here.

To be honest, before my accident I really didn’t think of that too much but it seems that these topics of life-death-karma arise only after one’s lost so very much. I’ve noticed this with many people in the same situation, speaking to them in hospitals. “Don’t scratch where it doesn’t itch,” it is said – it is only right that these topics aren’t seriously thought about when one really doesn’t have a serious need. So it is kind of excusable. Honouring Remarque – without the life order mentioned before, all the pains and sufferings of so many seem quite pointless.

Although I have a higher degree in overthinking, I haven’t been able to figure out why some unborn children and infants die. And the people, who’ve improved the world so much. Could it be possible that the mistake of sending new babies to this “hell” was discovered a bit too late and the great minds turned their hells too nice and colorful? There are some topics indeed that are pretty difficult to understand in this world.

I consider myself quite a smart person but obviously some of my muscles and some parts of my body fail to contribute to my intelligence. Some methods suggested in different therapies seemed uncomfortable and even pointless at the time, but my muscles start seeing the point in these suggestions only now. It is extremely wonderful but it sure makes me look a bit witless, considering that I was suggested of these things months ago. Although the brain is the leader and the manager of the body, everything seems not to depend on it, I tell myself. It is suitable to stress a thought supporting my excuse once again – “The grass doesn’t grow faster when pulled.” The body needs time, apart from the brain’s needs, if i like it or not. Considering that the brain still needs time reorganizing itself and the world I live in, the body’s needs don’t seem so unnatural.

Celebrate the life of the deceased ones and its part in ours and give yourself the much needed time.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga