Olen alati igale end puudutavale elusündmusele reageerinud veidi suuremalt, kui keskmine põhjamaalane (kui sellist keskmist üldse kusagilt võtta on). Iga rõõmus sündmus teeb mu superõnnelikuks ja iga tagasilöök lõppeb hirmsa pisaratemere ja peaaegu hullumajja sattumisega. Olen see, kes ühena vähestest igal minule tähtsa inimese matusel suure häälega nutta ulub ja pulmades rõõmupisaraid valab.
Nii juhtus ka eile – olen juba aastaid hoidnud kätt pulsil tüvirakuravil ja Stanfordi ülikoolis korraldatavatel inimkatsetel, mis minu usu kohaselt mu sellest põrgust välja peaks aitama, kuhu õnnetus mu surus.
Suhtlesin Stanfordiga teisel pool planeeti taas pärast mõnekuulist pausi umbes nädalajagu pea igapäevaselt (kliinikutöötaja kirjutas mulle “Good morning” ja mina vastasin “Good evening” :)) ja eile kirjutas ta vastuseks minu viimasele kirjale, et katsetele vastuvõtmise eelduseks on siiski USAs elamine ja välismaalasi vastu ei võeta. Te ei kujuta ette, millise närvivapustuse sain (pidasin seda endamisi isegi teatud mõttes diskrimineerimiseks). Täna hommikul asjale väikeselt ajaliselt distantsilt vaadeldes mõistsin, kui rumal minu käitumine oli – inimkatsed võivad ju olla veel liiga algfaasis, et mingit soodsat mõju avaldada ja pealegi – äkki olen just mina see, kellele selline ravi üldse mingit tulemust ei too – milline katastroof see siis oleks!
Olen nüüd viimastel astatel õppinud, et taastumisel on kannatlikkus (minu jaoks nii võõras seisund) ääretult vajalik, et mitte päris hullumajja sattuda ehk äkki oli see paremgi, et ma seekord inimkatsetele ei pääsenud. Kui kunagi selgub, miks see hea oli, kirjutan teile kindlasti!
Käisin pärast jaanipäeva taas Pärnu haigla toredas keskkonnas taastusravil tegin mitu olulist tähelepanekut.
Kõigepealt, kui aju saab korraliku paugu, peab muutuma palju inimeses, sest nö “peaarvuti” on kahjustatud. Kuigi selgelt on suuremad muutused minu füüsilises suutlikkuses, on muutunud muudki.
Nimelt pakuti laupäevaôhtuse haiglasöögi kôrvale ka riivitud keedupeeti, mille ma oma suureks üllatuseks ära sôin. Mina??!!! Kes minu toiduharjumusi paremini teab, on kursis et enne õnnetust kuulus peet konkurentsitult minu lemmikjuurviljade ebaväärikale viimasele kohale.
Aga nüüd söön seda meelsasti. Mida imet? Tõesti – kahjustus “peaarvutis” annab tunda kõikjal.
Samuti vaatasin juuli alguses pühapäevasel teraapiatevabal päeval televiisorist oma koorilauljatest kaaspatsientidega XXII koolinoorte laulupidu “Mina jään”. Laulupidu on olulisel kohal iga tõelise eestlase südames, eriti neile eestlastele, kes ise juba aastaid laulnud on ja enamikel laulupidudel laulukaare all isamaa heaks lõõritanud.
Jagasime üksteisega ka pisut oma kogemusi laulupidudel käimise ja laulmisega laiemalt – kuulasime kooridehulga imeliselt kõlanud laule ja südameis laulsime kaasa.
Laul “Ta lendab mesipuu poole” on teatavasti väga isamaaline ja meenutab meile, milliseid Nõukogude Venemaa küüditamiskoledusi meie esivanemad (kellest paljud veel elus) läbi pidid elama, et koju jõuda, et lõpuks taas vaba Eesti poole pürgida. Seal televiisoripubliku seas mõistsin, me kôik lendame oma mesipuude poole. Nagu lauluski, langevad teel tuhanded, samas kui ka koju jõuavad tuhanded. Loodan südamest, et kuulume selle teise tuhande hulka, kes koduse mesitaru juurde jõuavad ja taas õnnelikuks saavad.
******************************************************
I’ve always reacted very emotionally to every important life event, much more than you could expect from a Northern person. I’m the one who cries out loud in every funeral of a dear person and cries of joy in every wedding.
The same thing happened to me yesterday evening – I’ve monitored stem cell treatment and human trials in Stanford university in the States for years now hoping that this is the miracle to pull me out of the hell the accident forced me into.
I communicated with Stanford the other side of the planet (the person in the clinic wrote me “Good morning” and I replied ”Good evening”) again daily after a few months for about a week already and got my hopes up quite high when yesterday evening she replied to my lastest e-mail that they only take US residents in the trial we were talking about. You couldn’t imagine what kind of nervous breakdown I got (in my mind I even thought of it as discrimination of some kind). This morning, having some perspective, I realized how stupid my reaction was – human trials might be in too early stages to affect me at all and on top of it all – I might be the one this treatment doesn’t work on at all – that would be such a disaster for me (and a certain mad house).
In recent years I’ve learned that patience (so strange state for me) is so very important when it comes to rehabilitation so maybe it was even a good thing that I wasn’t selected in a human trial this time. If it ever turns out why it was good, I’ll write to you for sure!
After the Midsummer’s day I went to the wonderful environment in Pärnu Hospital once again to recover and made some rather interesting observations.
First, it is clear that some things in a person must change if the brain is injured somehow – the “main computer” that affects all body is injured after all. While there are larger changes in my physical capability, some other things have changed as well.
Namely, boiled and crated beetroot was offered with a hospital dinner one evening and to my ernomous surprise I ate it all. Me???!!! Who knows a bit more about my food preference knows well that before the accident beet was in an unconventional last place in my list of preferred root vegetables.
But now I eat it with good emotion. Injury in the “main computer” really shows.
In the beginning of July on a therapy-free Sunday we also watched the Song and Dance festival’s concert with some co-patients that have been singers in different choirs. Song festival is in an important place in every true Estonian’s heart, especially for those who have been singing for years and have performed there in the Song festival ground for many times.
We shared our experiences of taking part in the Song festival and singing elsewhere – we listened to the wonderful sound of many choirs there and sang along in our hearts.
The song ”Ta lendab mesipuu poole” (“He/She flies towards the bee tree”) is very national and reminds us what horrors of deportation of the Soviet Russia our ancestors (many of whom are still alive) had to survive to make it back home and to strive for freedom in Estonia once again decades later.
At the TV there I understood that each and every one of us watching are flying towards our own bee trees. As in the song, thousands will die on the way, while thousands arrive home. From the bottom of my heart I hope we belong to the latter thousand who make it in homely bee tree and be happy eventually.