Olen alati põlanud mõne inimese veendumust teistele mitte oma teadmisi-oskusi jagada, kuigi need seda selgelt vajavad. Olen nõus, et seda saab tõlgendada kui oma nina teiste asjadesse toppimist ja ilmselt kannab see ka mitmeid targutamise tunnuseid (milles ma elu jooksul ilmselgelt päris tugevaks olen saanud :)).
Õnneks näib, et minuga nõustuvad ka mõned teised inimesed. Nimelt juhtus eile minuga väga eriskummaline seik – kui parasjagu harjutasin kõndimist (nii kepiga, kui ilma) kodulähedasel asfalteeritud terviserajal koos ülikooliaegse sõbraga, kes mu kõnnitehnikat parandab ja valvab, et ma end uuesti katki ei kukuks.
Harjutame nii tehnikat, kui kiirust. Terviserajal peatas meie juures oma kiirelt sõitnud jalgratta (meieni jõudmiseks pidi ta valitud suunalt tegelikult tagasi pöörama) üks end tegevusterapeudina tutvustanud abivalmis naine ja pakkus abi, et ma suudaksin tõsta oma vasaku jala põlve (spastika reielihases takistab põlve kõverdamist). Ta vajutas enne vasaku jalaga sammu tegemist ühte lihast mu puusal, mis aitab põlve tõsta ja see meetod töötas suurepäraselt. Kõndisin kriitilise pilgu hinnangul kvaliteetselt oma rekordaja. Ehk selgelt aitab, kui keegi targem kõrvaltvaataja oma head nõu jagab. Olen talle südamest tänulik! Ta muutis väga õnnelikuks nii mu eilse, kui ka homse, kui seda õpetussõna järgin.
Ärge kunagi kartke ütlemast midagi ilmselgelt vajalikku või kena kasvõi võhivõõrale. See võib kokkuvõttes palju muuta. Tähelepanelikkus teise inimese vastu on ka inimkonna parendamiseks väga vajalik omadus, sest heategu on nagu lainetus veepinnal – laineke tekitab vedeliku pindpinevuse tõttu üha uusi laineid – ja headus saab nii levida.
*********************************************************************************
I’ve always despised some peole’s conviction not to share one’n knowledge and skills with strangers although they obviously need it. I agree that it can be interpreted as meddling and it obviously has some qualities of being a smart ass (that I’ve obviously become very good at during my lifetime :)). I seriously don’t understand people who prefer not to say a thing and just deal with their own business (although yes, it is rather common in Estoonia).
Luckily not all Estonians think this way. Yesterday a wonderfu incident happened to me while I was practicing walking (with the cane and without it) under the correcting and protective eye of a friend of mine from university on an asphalted health trail near my home.
We practice the technique of walking as well as the speed. There are always many bikers, runners and rollerskaters there but yesterday one biker turned back to us after passing us a moment before and asked me if she could help me with bending my knee (that is conquered by paralysis). She pressed on a muscle in my hip just before strepping with my left leg and the knee really did bend as it’s supposed to. Using the new method I walked my record time there. Therefore I find it extremely important and flattering if a bypasser shares it’s knowledge. I am truly grateful!
Never be afraid to say something that might be tremendously important to the other person, even if it’s a stranger. It can make a huge difference. I believe the attentiveness towards others can improve the human kind, because the goodness has its ripple effect – thanks to surface tension, one wave creates many more and so on – this is how goodness speads.