Kahetsusteta edasi / Going on with no regrets

Nagu siin varemgi avaldanud olen, kirjutasin 8. klassis eesti keele olümpiaadil lisaks paljude grammatikaülesannete korrektsele lahendamisele ka esikoha toonud essee mind hämmastanud ajast ja selle vaatepunkti paigutusest tulenevast suhtelisusest.

Laupäeval käisin kinos uudistamas meie pea rahvusliku uhkuse märkpunktiks kujundatud suurfilmi “Tenet”, mis lavastaja Christopher Nolani varasemates filmides avaldunud käekirjale kohaselt keskendub paljuski sarnasele – aja suhtelisusele selle mittelineaarses môttes. “Mis olnud, see olnud,” kõlab sealt korduvalt just aja lineaarsusele viitav asjaolu.

Kogu taastumisperioodi vältel (juba pea 9 valulikku ja kannatlikkust nôudnud aastat – arvake, kuidas minul selle viimasega lood on 😀 ) olen oma sôprade-lähedaste eluteesid ja valikuid nähes pidanud palju kahetsusnoodiga südames môtisklema kõigile tegematajätmistele ja saavutatule enda ônnetuse-eelses elus. Uskuge, kerged sellised môtisklused ei ole – samamoodi tundub kaalukauss, mille otstes teineteist välistavad valikud on koha vôtnud, omajagu kôver.

Juba juulist saadik käin aasta lôpus päädival kursusel ôppimas kogemusnôustaja väärt ja traumaohvritele ääretult vajalikku ametit (tunnetan selle vajalikkust ju päris omast käest).

Suures osas käib ôppetöö enesereflektsioonide teel (oleme kôik sellel kursusel osalejatest elult mingil moel tuupi saanud), sest iseenda kogemusi môistetakse ju selgelt kôige paremini.

Viimatisel koolituspäeval sel reedel tôusis pinnale muuhulgas klientide süütunnetega tegelemise temaatika käsitlemisega psühhoterapeudist koolitaja môte, et kahetsused ja süütunne ei ole môistlikud, sest vaadeldaval otsuse tegemise ajal oli valitud tegevussuund ometi kôige ôigem tollaste teadmiste valguses. See, et nüüd teisiti arvata vôime, ei oma tähtsust.

Selles teemakäsitluses tuletan meelde paljukasutatud arusaama, et oleme praegu need, kelleks elu meid me endi varasemate valikute ja eluteele heidetud väljakutsete kaudu voolinud on.

Jätkem kahetsused ja vôtkem elu toodud raskusi meid kasvatavate väljakutsetena – kôik oleneb vaatluspunktist, aja lineaarsus on vaieldav.

*****************************************************************************

As I’ve mentioned here before, in the 8th grade Olympiad in Estonian language knowledge I wrote an essay about time that amazes me due to its relativity. In addition to solving a number of grammar exercises, the essay brought me a winning position, according to my teacher.

On Saturday, I saw the movie “Tenet” which was partly filmed here in Tallinn last summer, making Estonians quite proud of it, almost “our own”. The film really follows the director Christopher Nolan’s view of functioning of the world and time’s part in it, that’s also unfolded in his previous movies. “What’s been, is been,” is repeatedly said in the movie.

All thorough my recovery period (almost 9 painful years what’ve demanded inhuman patience – guess how the latter suits with me 😀 ) I’ve witnessed my friends’ lives and related choices closely, making me think about my own pre-accident life’s accomplishments and failings.  These reflections aren’t easy in any way, trust me! Also, the scale pan holding the mutually exclusive choices seems to be crooked quite often.

Since July I’ve been learning the occupation of an experience-based advisor that is actually very honourable and necessary (I have the first hand knowledge of its necessity).

The study is greatly based on the self-reflection exercises (all of us have been hit by life in different ways), because people understand their own experiences best after all.

In the latest day of the course, handling client’s guilt was discussed amongst other topics, where the psychotherapist (our teacher) expressed an invaluable thought claiming that regrets and guilt are not reasonable because at the time of making the decision it was the best possible one, considering the knowledge back then.

I’d remind you of an often-used understanding that right now we are the carvings of our own past choices and the challenges life’s thrown at us.

Let’s abandon the regrets and accept the difficulties brought by life as challenges to grow – everything depends on the point of view, the linearity of time is questionable.

One Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga