Lumine tennis / Snowy tennis

Mône viimase päeva jooksul on Eestis langenud väga jôululikku, kohevat ja valget lund, nii et aknavaated on kôik valged ja ilusad. Pimedust saab vôita ainult valgusega ja loodus otsustas üleöö, et oleme näinud vihmast sügispimedust küllalt.

Hiljuti kohtusin väga asjaliku, igati tôese môttega veidral kombel just lume kohta – “kui otsustad lume üle mitte rôômusrada, saab su igapäeva täitma oluliselt vähem rôômu, lund on ikka sama palju.” 

Minu kodukant on tuntud oma arvukate suusaradade, lumelaua-laskumiste (olgu, Eestipäraste küngaste) jms poolest ehk on palju neid, kes kuurist õhinal suuski välja kaevavad, südamed laulust hôiskamas. Kôrvalaia kuuris, samas, teatab naaber valgustkartvate vandesônadega lumelabidat otsides ühemôtteliselt, mida ta sellest lumemöllust arvab. Meremehehingega hiiredki vaid punastavad.

Peaksime tôesti tundma rôômu ja naudingut sellest, mis elu meile toonud on, olen täiesti nôus. Pôhimôtteliselt. 

Siiski on meie seas arvatust rohkem neid, kelle elu nii suurte katsumuste sisse on pistnud, et rôômu sellest leida ei ole mingi môistliku pingutusega vôimalik. Siinkohal ei räägi ma tegelikult päris iseendast,  sest on ju nii palju tôeliselt halvas olukorras inimesi, minul ei ole ka hästi, aga nii halvasti ônneks samuti mitte.

Kuidas tunda rôômu väga nigelas olukorras – ühest küljest toetan asjaolu, et alati on mingi väikegi pôhjus rôômustamiseks – ma ei räägi siin ometi mingist hingetäitvast ônnest. Teisalt tekib küsimus, kas siinkohalgi toimiks kuulus “fake it ‘til you make it” ehk teeskle selle saavutamiseni? Kui end ônnelainele sättida, vôibki ju keha arvama jääda, et see on normaalsuse nivoo. Ja siis on juba harjumus olla ônnelik – harjumused murduvad teatavasti väga raskelt.

Saatus mängib siis muidugi oma vingerpusse – minu tähelepanekutel tasub inimesel olla mônda aega täieliku ôndsa ônne keskel, kui saatus oma luubi välja vôtab ja vôimaluse leiab korraliku nokkaudi korraldamiseks, et olukord pea peale pöörata. Sellest vaatenurgast oleks valu ja raskuste üle rôômustamine môistlik. Saatus tuleks siis varsti olukorda ümber sättima.

Teisalt ei jää minu vôitlejahing nôusse lihtsalt olukorraga leppimisega – kui hakkame käesolevat olukorda liigselt nautima, kust saab jôudu parandamis-motivatsioon? Olen haiglateski teiste patsientidega vesteldes môistnud, et ilma tahteta ei ole edu saavutatav. Selles valguses peaks lähtuma Steve Jobsi Stanfordi  2005. aasta lôpuaktusel lôpetajatele peetud kônes antud soovitusest “If you haven’t found your passion, keep looking, don’t settle “ (“kuni te ei ole oma tôelist kirge leidnud, otsige edasi, ärge leppige). See môte käis küll pigem karjäärivalikute kohta, aga ma ei näe pôhjust laiendamisest hoidumiseks tervele elule. Kui kôik ei ole objektiivses vaates täiuslik, milleks leppida? 

Olen märganud, et tagasilöökidest ei saa hoiduda päris nii nagu kuulide eest painutamine filmis “Matrix”. 

Arvestades, et saatusekuulide eest pôiklemine enamasti vôimalik ei ole, toetan kunagise tennisemängijana pigem selle pallimängu-metafoori – kui saatus alati kindlalt palli taas üle vôrgu saadab, peab vahel end lolliks jooksma-rahmeldama, aga pall tuleb tagasi sinnapoole vôrku saata (samas mitte auti üle väljaku piiride, mis liigse entusiasmiga kahetsusväärselt tihti juhtuda vôib).

Soovin teile lume ja eluolude nautimist ja edukat tennisemängu saatuse riugaste vastu!

____________________________________________________

Estonia has had lots of Christmassy mellow snow in the past few days, so that the window-views are absolutely amazing. Darkness can only be conquered with light and the nature decided overnight that we´ve had enough of that autumn rainy darkness.

I recently came across with a very sensible thought, also about snow, weirdly enough – “if you choose not to find joy in the snow, you will have less joy in your life but still the same amount of snow.”

My neighbourhood is known for its numerous ski tracks, ski slopes etc, so there are a lot of residents who’ll search around the shed for their skis, with their hearts singing of joy. In the shed in the next garden, the neighbour is searching for the snow shovel, swearing loudly and harshly about their snow-related “happiness” (it´s the Estonian way, keep calm). 

We should really feel joy of what life´s brought us, I totally agree. Mostly.

There are so many people among us, who´s life has put them in such impossible situations that it´s rather dfficult to find anything joyful there. I´m not talking about myself here, I’m better off than many others as I’ve been observing in the hospitals.

How would it be possible to find joy in a really miserable situation?

I totally vote for the principle that one should find a tiny piece of joy in every situation, on one hand. Then again, there´s the question if the famous “fake it ´til you make it” works here too – if one focuses themselves on the happiness-vibe, the body might believe it ito be the new normality at one point. And then it is a habit of happiness already, so all is good as habits are really hard to break.

Fate of course runs its own course at this point – when a person finds themselves filled with joy and blissful happiness, the fate rolls up its sleeves and screws everything up very thoroughly, according to my observations

Counting on that, one should be filled with happiness in pain and suffering – the fate would come to rearrange things for sure. 

My fighter soul doesn´t agree with settling with anything of course – in case one starts to enjoy the current situation too much, what happens to the motivation for improvement then? Without the will to change, nothing is possible as I’ve come to know talking to many different co-patients in rehabilitation hospitals. Settling for second best is certainly not good enough. I like Steve Jobs´s point in his commencement speech in Stanford university in 2005 where he suggest´s the graduates to achieve the best: “If you haven’t found your passion, keep looking, don’t settle“. He wasn´t talking about life in general in that speech but why not? If things are not perfect in objective view, why settle for it. 

I´ve noticed that setbacks cannot be avoided like the Matrix-bullets, unfortunately.

Given that it´s impossible to avoid failures completely, I like to lean on the tennis-metaphor as a former tennis player. When fate strikes the ball firmly to your part of the tennis court, one must run and struggle like a madman to get the ball back on the other side of the tennis net once more (trying to avoid extreme enthusiasm at the same time),

I wish you lots of joy from snow and life and keep up in the tennis court of life!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga