Meri südames/ The sea in the Heart 

Meri on ilmselgelt haaranud kangutamatu koha sügaval eestlaste geenipärandis. Armastame ju pea kollektiivselt merd, randa, merelegende, merelaule ja paadi/purjepaadi-sôitu.

Laupäeval, Muinastulede ööl/päeval, sain seekord väga merelise, iga piraadi kadedusega täitva meelirahustava lainete môôtmise kogemuse, mille tôi iga suve kôige päikselisema laupäeval erivajadustega inimesi purjede alla viiv üritus “Erilised purjetajad”. Ürituse kokkulangevus Muinastulede ööga ei olnud ilmselt sihilik.

Lennusadama populaarsele B2 kaile jôudsin alguseks märgitud ajast pisut varem ja sain taaskohtuda ka armsa endise kolleegi, fotograaf Rauliga (kes märkis tabavalt, et ega elu meid muul ajal väga kokku ei viigi, aga vähemalt siis korra aastas mere ääres trehvame).

Tegelesin parasjagu päikselise-merelise ilma nautimisega, kui roosa liblikana hôljus kohale väga lendlevas kleidikeses särav peakorraldaja Külli Haav (küllaltki marilynomonroelikult vallatu kleidi talitsemiseks oli keegi meremees vööks tômmanud näiliselt harutamatu meremehesôlmega varustatud soodi). On imekspandav, kui paljude elementide ôiget kokkujooksmist suudab see nooruke naine mängleva kergusega hallata – kôik esinejad, linnavalitsuse esindajad, purjetajad, armee abistajaid, erinevate erivajadustega inimesed, söögid-joogid, turvavarustus, nimekamad purjetamistegelased, kokkulepped ilmataadiga (altkäemaksude mastaapsust ta mulle avaldanud ei ole, aga tagasihoidlikud need olla ei saa) jms – minu nimekiri on väga poolik. Aga mingi ime läbi hoiab ta kôikide sündmustejadade ohjasid kindlalt oma kätes (ja sel päeval tublisti teeninud roosa kattega telefonis)

Juba ürituse alguse eel kôndis väga asjatundlikku näoga ringi üks purjetaja, keda ka abilinnapea oma kônes uhkelt välja tôi – tegemist oli 2000 aasta Sydney Suveolümpiamängude kuldmedalistiga purjetamises – soomlane Jyrki Järviga – otseloomulikult seadsin end esimeseks sôiduks vôitjate purjekasse 😀  

Tegemist oli tôesti igati professionaalse purjetajaga, aga pôhjus miks mina tema seltskonda ja vestlust väga nautisin, oli asjaolu et sain üle pika aja jälle soome keeles rääkida- no kellega ma seda keelt kodus ikka harjutan? 🙂 Arvestades asjaolu, et mul ei ônnestunud purjekat päris külili keerata, vôib uskuda et sain instruktsioonidest üsna ôigesti aru.

Kuna merelsôit mulle väga meeldib ja mingi piirini ka hästi môjub, sokutasin end kohe järgmisesse veesôdukisse. Kiirpaati, mille vägeva tiirutamise kestel tuli selgesti meelde, miks prillide kandmine merel alati nii hea môte ei ole. Sellele järgnevad purjetamised olid väga mônusad ja asjalikud, tôelised puhkusehôngulised sôidud. Korra sain rooli keeramise asemel lausa iseseisvalt purjede asendeid määravaid  soote (meremeeste termin nööridele) kinni tômmata ja lahti lasta, et purjekat ühes vôi teises suunas pautida (rutakamal moel pöörata). Neist sôitudest kahjuks fototôendeid ei ole, sest fotograafid hoidsid (igati arusaadavatel pôhjusel) pigem olümpiavôitja minipurjeka lähedale.

Kui muidu tundub mulle endale, et taastumise môttes ei ole ma midagi enam nii hädine, siis kôikuva ujuvkai ja kôikuva purjeka vahel ilmselge lavanärviga opereerimisel näitasin end taas uskumatu hädapätakana, mis mind abistanud Kalevi üsna mitmel korral küllaltki külma merevette saatnud oleks. Ônneks on minu vettetôukevôimed siiski liiga tagasihoidlikud. Napilt, aga seekord siiski… eks aasta pärast vaatame uuesti 😀

Kui eelmisel aastal osutus kirsiks minu purjetamistordil minu tollase logopeedi Andres Kösteri kontsert koos teiste ooperitähtedega, siis sel aastal saabus kirss Merepäevade näol kôigepealt ootamatult vägeva Sôjaväeorkestri ja Uku Suviste-Grete Paiaga, misjärel tuli lavale minu vanema venna südamebänd Vennaskond (mu vennal oli vist mitme kilo jagu tihti makis oma koha leidnud Vennaskonna kassette – jah, meie lapsepôlve saatis kassettide ja üli-aeglaste tagasikerimiste pônev periood! 😀 ).

Vennaskonna saabuvast kontserdist rääkis mulle mône nädala eest noorema vennaga sealkandis elav pruut ja suure kurvastusega südames kandsin kontserdi külastamise vôimaluse kohe maha – raske liikumispuue on aheldavam, kui terved inimesed arvata oskaksid… asjaolu, et just sel päeval sinnakanti sattusin, oli minu jaoks ootusi igati ületav üllatus! Sellele lisandus asjaolu, et minu saatjana teiste purjekatega merd môôtnud ema samuti Vennaskonda väga kôrgelt hindab (ta ütles isegi “kui väsid, viin su koju ja tulen ise tagasi”).

Ratastooliga kontserdikülastus on alati suur väljakutse, kui selleks ei ole määratud eraldi ratastooli-ala, sest katsuge kontserte nautida keset rahvasumma taburetil istudes – olin täiesti veendunud, et Vennaskonna esinemisest näen ainult ülemisi lavatulesid, aga sain teada, et pungiarmastajatest eestlased on lihtsalt imelised, IMELISED inimesed – vôhivôôrad kutsusid üksteist korrale, kui keegi minu ette seisma sattus ja tôepoolest hoidsid minu ees tühja platsi – vôhivôôrad inimesed, kes seda iseseivalt märkasid! Täiesti hämmastav- poeta-pisar-hämmastav! Ma pole vist kunagi varem ümbritsevate inimeste vastu sellist tänulikkust tundnud. 

Ja ka Vennaskond ei teinud mitte mingit allahindlust! Ootamatult täpselt kapteniülikonnas lavale astunud Vennaskonna hing ja vaimne vedaja Tônu Trubetsky esitas oma igiomase sügava arrogantsiga kôigi sealsete kuulajate poolt palavalt armastatud lood, mille môttesügavuse dikteeritud tekstitihedus joonistas kontserdil minu mälu hiilguse kohale mitu rasvast küsimärki.

Kontserdi teise poole täitis Vennaskond merelauludega siit ja mujalt, demonstreerides veenvalt oma erakordset vôimet ka selgelt vôôrad laulud täiesti “enda omaks” teha ja pungivôtmes kütta nii, et lavakatus väriseb.

Endise viiuldajana haaravad suure osa minu tähelepanust just selle muusikainstrumendi viljelejad, eriti kui nad esinemisi orkestriväliselt elektriviiulitel teevad. Kuna Trubetsky pole tuntud just erilise ööbikuna, on ta Vennaskonna muusikapaletti pea alati haaranud ka viisi mängiva viiuldaja – tavaliselt pikajuukselise blondi südametepurustaja. Ka praegune tôeliselt andekas elektri-viiuldaja ei lase standarditel vajuda.

Kuna seda bändi niigi haruharva näha saab, küsiti lavalt lahkunud Vennaskonnalt küllaltki nôudlikul toonil ka lisalugu – harva esinemisvôimalust selgelt nautiv bänd tegi lisalugusid tükki kuus – viimse noodini vôeti kôik tänulikult vastu ja omalt poolt andsime kôik, et bänd oma kôrget väärtust meie südametes teaks. Tahaks väga väga (üheskoos armee tulihingeliste austajatega), et Vennaskonna kontserte tihemini väisata saaks! Samamoodi mängitakse raadiotes selle bändi lugusid teenimatult harva, äkki oleks aeg asja korrigeerida?

Nautige pisimaidki rõõme, mis elu pakub – selleks me ju siin maa peal olemegi!

**********************************************************************************

The sea’s been coded deep in Estonians’ genetic heritage, quite obviously. Most of us enjoy (read: love) the sea, coastline, legends of the sea, songs about it and riding boats/sailboats.

On Saturday, there was the day/night of Ancient Lights (little bonfires lighted at the coastline to show the way home to fishermen late in the evening darkness) and I was given a chance to enjoy sailing in the bright sunshine and the sea breeze once again in the company of “Special Sailors“ (people with special needs – different kind of disabilities). The event taking place on the evening of bonfires wasn’t intentional, I believe.

I arrived in the popular port a bit early, that also gave me a chance to meet with a dear ex colleague of mine, the photographer Raul (he pointed out that life doesn’t seem to bring us together any other time than this marvellous annual summer event by the sea, quite accurately).

I was in the middle of enjoying the wonderful weather when the charming head organizer Külli Haav floated by my side like a pink fairy-tale-butterfly. It’s truly amazing how precisely this young woman can manage all the complicated aspects of this event – all the performers, members of the city government, accomplished sailors, helping team for the disabled people, people with different disabilities, celebrity sailors, foods-drinks, security equipment, agreements for the great weather (she hasn’t revealed me the amount of the bribery but it really cannot be modest by any means) and so on (my list is incomplete). She’s able to keep track of everything somehow – truly amazing!

A very professional-looking man walked around the port before the beginning – in his speech, the deputy mayor’s pointed him out quite proudly as a gold medallist of the Summer Olympics in Sidney in 2000, the Finnish Jyrki Järvi – I started my sailing day in the sailboat of winners, quite obviously 😀

Apart from sailing with a true professional, I enjoyed the ride for totally other reason – I could speak Finnish again after such a long time of no Finnish people in my life. Given that I didn’t manage to drown us completely, it could be that I understood his instructions quite correctly 🙂

As I really really enjoy sailing to a certain point, I popped into several other boats there. First, I got a chance to speed up and beat the winds with a speedboat (a rescue boat, officially) – during the ride, I got reminded why wearing glasses at sea wasn’t such a great idea after all 🙂 . After that crazy ride, I could sail with more traditional sailboats calmly across the waves. Once I was even given a chance to pull the strings that direct the sails and maneuver the sailboat in the surprisingly heavy traffic of different boats and sailboats. 

When quite often it seems to me that the recovery is on and I’m not that lousy any more, then the situation of getting on and off a floating boat to and from a floating port, accompanied with a bit of a “stage fright” reveals the truth in an astonishing honesty 😀  – I almost pushed my helper Kalev in the cold sea water by accident quite a number of times. Well, luck was on his side this time… we’ll see about it next year 😀 .

Last year, I attended a classical music concert of my speech therapist, Andres Köster, and other Estonian opera stars after the sailing event, this year I turned to punk – right after the sailing event a concert of Estonian Military orchestra the was held together with our pop-singers which led to a rare possibility to see Estonia’s most celebrated punk band, Vennaskond (my older brother had loads of their cassettes that we often listened to – yes, our childhood was accompanied with the fun period of listening to the cassettes, rewinding etc 😀 ). 

I heard about this concert a few weeks ago but buried the idea of visiting it right away with deep sorrow in my heart – severe mobility impairment is more restrictive than a healthy person could imagine… the coincidence of me happening to be there at the right evening was a surprise that surpassed every expectation of mine in a great deal. Additionally, it happened that my mother who accompanied me and spent the day riding other sailboats, cherishes Vennaskond highly (she even told me “if you get tired, I’ll take you home and come back here myself”).

Visiting a concert on a wheelchair is a great challenge in case there’s no appointed  area for wheelchairs – try to visit a crowded concert, sitting on a chair in the middle of the crowd –  I was more than convinced that I’ll be watching lights from the stage roof the whole time, but I surprisingly found out that the punk-lovers are amazing, truly AMAZING people – total strangers told others who happened to come stand in front of my chair to be more attentive – I mean total strangers who noticed me on their own! I think I’ve never ever felt such gratitude towards people surrounding me – ever.

Vennaskond didn’t take the performance lightly by any means – arriving surprisingly precisely in a captain uniform, the spiritual leader and lead singer Tõnu Trubetsky performed in his well-known and warmly loved manner of deep arrogance giving the audience the loved and cherished songs we longed for so much. The second half of the concert was focused on the marine and sailors’ songs that Vennaskond had rearranged to their own style wonderfully.

As a former violinist, a great part of my attention is given to the violinists on different stages, especially electric violinists. As singing really isn’t where Trubetsky shines, he’s always accompanied different instrumentalists in Vennaskond – there’ve been violinists for many decades now –always remarkable-looking talented blondes – and the current one was definitely up to the high standards.

As it is quite a challenge to see this band performing, the audience invited them back in a quite demanding manner – as the band clearly enjoyed performing, they sang about six extra songs – every note was received by the very thankful audience. We tried our best to show Vennaskond how appreciated they are, naturally. 

Enjoy the little joys of life whenever you are presented with one  – they make life worth living.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga