Sain märtsis tunnistuse ümberõppe-programm Work in Tech edukast läbimisest ning suvel sain nendega lähemalt tuttavakski, sest toimus korraldajate-osalejatega ühine väljasõit maalilisse järvemajakesse.
Sain sinna minekuks ja tulekuks koha ühe korraldaja Sirja Sulakatko autos. Koosviibimisest mõõtmatult väärtuslikumaks peangi neid temaga autos koos veedetud tunde, pean piinlikkusega tunnistama – isekana püüdsin meie vestlustest koguda temalt võimalikult palju seisukohti ja mitmekülgsete kogemustega kogutud elutarkusi. Liikumispuue just ei paranda kokkusaamisvõimalusi sedavõrd palju saavutanud nutikate inimestega 😀 .
Loomulikult oli ta juba varasematest koolituspäevadest (olgu õnnistatud, zoom-vestlused 😉 ) kursis minu praeguse olukorraga. Rääkisime palju ka karjääri ehitamisest (Work in Tech on siiski ümberõppe-programm kena kurvi toomiseks karjääriteele). Kuigi pean end otsatult optimistlikuks inimeseks, ei olnud mulle päriselt kohale jõudnud mõte, et võiksin oma õnnetust, valusat-rasket taastumisaega ja uuesti ellu tagasi pürgimist võtta kui kingitust, mitte kui saatuse ülekohut minu eduka elu pausile panemisel. Just selle vaatenurga avas mulle Sirja ja olen talle selle eest ütlemata tänulik. Ma ei ole loomult end ohvrirollis nägev inimene, aga võitu kogu selles tohuvapohus ma tõepoolest näha ei osanud – võin peaaegu lubada, et mitte ükski minu lähedane ei näe mingit võiduaimdust veel kaua. Aga nüüd, pean tunnistama, räägin õnnetusest kui saatuse kingitusest, sest see avas mu silmad nii paljule, millest muidu aimugi ei olnud, tõi nii palju uusi, siiraid tutvuseid ja rebis maha maske kahetsusväärselt lähedasteks peetutelt (nii heas, kui halvas mõttes). Kõik see taastusravide valu ja vaev läheb ju ühel päeval meelest.
Tõsi on see, et kõike ei peagi üks inimene oma elus nägema ja mõnest asjaolust võiks ju vaid lugeda, aga kui mitte keegi neid olukordi ei koge, ei saa ju teisedki neist teada (kust need kirjutajadki ilma kogemuseta midagi öelda oskaks?). Ei taha siinkohal võtta mingi suure oraakli rolli, aga läbinisti ekstravertse tegutseja-inimesena ei ole ma jäänud voodiäärele kurba saatust nutma, osalen kõiges, kus võimalik ja lävin paljudega, kes puudeliste maailmast minuga suhtlemata ilmselt palju ei teaks.
Nüüd jagan Sirjalt saadud tarkust teilegi – ükskõik, kui halb või raske olukord hetkel paistab, on selles kahtlemata pisitillikenegi positiivne killuke, mida ilma valuta tulnud ei oleks. Väärtustage selle killukese nimel kogu oma õnnetut kogemust. Kuidas saab selle killukese kogu nõrkusfoonil hoopis tugevuseks keerata? Värvige oma must eluetapp ise valgeks, nagu kirjutasin ka ühes varasemas blogis, siin, sest lõppeks otsustame ju ise, kuidas mingile kogemusele vaatame, kõike halba vältida ei õnnestu ilmselt kellelgi meist.
**********************************************************************************
I received a certificate of a successful completion of the retraining program Work in Tech in March. I got to get better acquainted with these marvellous women in summer during our common trip to a picturesque lake house.
I got to travel there and back in a worldly organiser’s, Sirja Sulakatko’s car. I cherish these road-hours in the car with her much more highly than the event itself, I’m ashamed to admit. Quite selfishly I tried to absorb every wisdom and point of view from her as my impairment doesn’t actually improve me getting together with many accomplished sharp-witted people 😀
She was familiar with my situation long before (zoom-conversations, be blessed 😉 ). We discussed career-building quite closely (Work in Tech is a retraining program, after all, desiring to bring an expected curve to one’s career path).
Even though I consider myself a thoroughly optimistic person, it hadn’t really dawned on me to consider the accident, a painfully difficult and demanding recovery time and the reach for a new life as a gift from fate, rather than injustice done to me putting my successful life on hold. That’s the viewpoint I’m eternally grateful to Sirja. I’m not a person who sees oneself in the role of a victim by nature but recognising any victory in this utter mess is more challenging than you’d think – I could promise that none of my close ones will see any victorious glow for years to come. Still, I must admit that I speak of the accident as a gift now as it’s opened my eyes to a completely different world I could’ve never imagined, brought me new sincere acquaintances and ripped off the masks from those considered to be regrettably close (both, in a good and bad way). All this pain will be forgotten one day, after all.
True, one person doesn’t need to experience everything, and some should be left as a book storyline but if nobody experiences these situations, how should others know? I don’t want to take the role of some great oracle here but as an extravert through and through, I take part of everything possible and communicate to as many people possible (who wouldn’t probably know a thing about any sort of handicap, if I wasn’t there to show it), instead of crying in my bed.
I’d like to share a wisdom stressed be Sirja – no matter the bleakness of the situation, there is a tinie-tiny bit of positive outcome that hadn’t appeared without the pain and suffering. Value the whole unfortunate experience for this one lucky bit. Figure out how that piece of positivity may be turned into a strength amongst all this chaos. Paint your black experience into a white one, as I wrote here because we decide ourselves how do we interpret an experience in the end, everything bad and harmful cannot be totally avoided by anyone.