Viimasel taastusravihaigla visiidil oli mul suur rõõm taaskohtuda ühe endise palatikaaslasega, kellega olime koos haiglas millalgi kevadel. Kolmandaks palatikaaslaseks oli siis üks enam-vähem minu ealine vene propaganda-ohvrist Narva-venelanna. See taas kohtutud tore, Siberis sündinuna laitmatu vene keele omandanud palatikaaslane sai oma keeleoskuse tõttu teada, kui õnnetu selle naise seis tegelikult on. Suure osa ajast elab ta oma Narva vanematekodus üksi, sest vanemad elavad aastaringselt suvilas. Selle vaese naise vigastused ei lubaks tal tegelikult mingi valemiga üksi olla, sest poole ajast ei ole ta kindel, kes/kus ta on jms. Ka olukorda leevendavate-parandavate rohtude väljakirjutamine talle on suuresti arsti eralõbu, sest inimesel peab ometi olema meeles ka nende manustamine, nagu ka teadlikkus mingisugustest kodus sooritamist vajavatest harjutustest jms. Temal kahjuks seda teadlikkust ei ole. Ja ei ole mitte hingelistki, kes talle seda kõike meelde tuletaks. Või vene propaganda-kanali raadiost välja lülitaks. Nagu õnnetu Nemo, peab ta üksipäini suures meres oma uimi solgutama. Sellisel viisil on taastumine väga keeruline, rääkimata elamise õnnest.
Sel korral oli meie kolmandaks kaaslaseks eelmisega erakordselt kontrastne, alles hiljuti treeningjärgsel massaažilaual insuldi saanud eluaegne rahvatantsijanna, kelle nime tõttu laulis mitu päeva ja ööd erakordse järjekindlusega minu peas üks Singer Vingeri armastatud laul (koridoris kõndisin, Hardi Volmer mõtteis takti löömas: “Ainoga jalutan manufaktuurini, Aino on ainus…”) – pärast kolmandat päeva ilmutasin vist esimesi hullumise märke… 😀
Tema puhul tahan välja tuua kaks väga selget joont, mis elu paremini elada peaks aitama – kõigepealt on tema tugivôrgustik lähedaste näol tugevam ja hoolivam, kui enamikel kaaspatsientidel, keda sel väljakutsuval teel kohanud olen – tema samuti rahvatantsijast abikaasa külastas teda iga päev, vahel ka koos järglastega, iga mõte, mis neil Aino abistamiseks kusagil tulnud oli, võeti kohe kasutusele (mingid treeningvahendid kätele jms), kõik sõbrad-tuttavad-trupikaaslassd koguaeg helistasid ja uurisid tema seisukorda (oli ju insult sedavõrd ootamatu).
Teiseks, sain enda jaoks rabava jahmatusega ühel hetkel teada tema vanuse – 84, seda umbes 60-aastase kehas. Säravalt naeratav nägu sirge seljaga vormis keha otsas on eemalt vaadates noorendavam, kui mistahes kirurgia, mulle tundub. Positiivne ellusuhtumine ja hea rüht on võimelised palju enamaks, kui arvata võiks.
Siinkohal tahaksin rääkida ka endast. Minu tugivôrgustik on päästerõngas, milleta oleks kogu minu taastumine igasuguse kahtluseta ära jäänud. Väga selgelt.
Enamik teist teab, et kolisin pärast kuudepikkust haiglates viibimist vanematekoju. Minu taastumisaeg haaras viimased kümme aastat minu isa elust – ta suutis imetlusväärse meelekindlusega transportida mind erinevatesse teraapiatesse, võtta enda õlule eratreeneri raske koorma ja taluda kõiki minu kirevaid emotsioone (pärast sedavõrd laiahaardelist vigastust on emotsioone palju ja mina ei kuulu inimeste hulka, keda kuidagi tasakaalukuse musternäidiseks pidada võiks 😀 ).
Nüüd on minu peamiseks päästerõngaks minu ema, keda ma noateradel kõndimisest mitte kuidagi säästa ei oska. Ta vaeseke on võtnud oma vastutusrikka töö kõrvalt mind vajalikesse teraapiatesse ja teistesse linnadesse haiglasse taastusravile transportida ning igapäevaselt minu heaolu eest seista. Mind on õnnistatud ka vendade ja nende toetavate-hoolivate peredega.
Sotsiaalse inimese turvavôrgustik võib laiuda väga suurele pinnale ehk ääretult olulist rolli mängivad sõbrad-tuttavad-kolleegid-mõttekaaslased. Kõnnin koos õnnega, et paljud neist on jäänud minuga, kuigi ka “loomulik kadu” on üllatavalt suur. Huvitaval (tegelikult päris loogilisel) kombel on mulle lähedasimad need, kellega maadlesime väga väljakutsuva keskkooli sama klassiruumi pinkides. Ja mitmed, kellega suhted alles õnnetusejärgselt palju elujõulisemaks-tugevamaks on kasvanud.
Sellega veel elujôudu-teotahet täis inimese tugivôrgustik ei piirdu – kõik terapeudid ja vastavad artiklid teadusuuringutest räägivad kui ühest suust, et keha liigutamine ja korduste arv on eelduseks paremale-kiiremale taastumisele (ka aju liigutuste eest vastutavade osade taastumisele). Kindlasti ei ole ma mingi jalgratta-leiutaja, kui väidan sama kehtivat ka ülejäänud aju taastumise kohta – mida enam aju kasutada, seda paremini-kiiremini ta taastub. Seetõttu on kõik kursused (ja liikumispuudelisele e-kursused) kulla hinnaga. Õnneks olen õppimist armastanud elukestvalt ehk uute teadmiste/oskuste omandamine on olnud pigem loomuomane, nauditav protsess.
Kõik teadmised võiksid ju ühel hetkel viia ka millegi isiklikku bilanssi tasakaalustavani – ütleb ju vana eesti põhimõtegi, et töö tegi ahvist inimese – miks seda siis alahinnata? Seega, olen väga tänulik oma tööandjale, kes andis mulle võimaluse aju kasutada juba mõned aastad pärast õnnetust, kui olin taas arvutit kasutama õppinud ja rohkem sellesse maailma naasnud.
Kuna inimese ajurakudki uuenevad mingil määral ja otsivad pidevalt uusi ühendusteid (aju plastilisus), ei tee aju kasutamine õppimise ja töötamise näol liiga mitte kellelegi.
Kui inimene on mingi osa endast kaotanud ja püüab seda kõigest hingest tagasi saada, ei ole midagi olulisemat, kui tugev, vankumatu tugivôrgustik. Mitte midagi.
Märgake enda ümber tuge vajavaid kaaslasi ja ärge kõhelge. Hoidke ka neid, kes näivad ise suurepäraselt hakkama saavat – nähkem vajadusi, ka peidetuid.
Ilusat jõuluaega, kallid kaasamôtlejad! Aitäh, et olemas olete, te tähendate mulle väga palju ❤️
*******************************************************************************************
I had a great joy meeting one of my springtime rehabilitation hospital roommates once again. As a third roommate in the spring, we had a rather young Russian woman living in a border-town Narva, (largely filled with Estonian-Russians). The nice springtime roommate’s been born in Siberia, so she speaks the language fluently. Having such great Russian skills, she spoke a lot with that poor woman, only to find out how sad her situation really is.
It turned out that she lives alone in her parents’ Narva apartment most of the time because parents have occupied the summer cottage year-round. That woman’s injuries are way too serious for her to be alone – she’s not sure who/where she is half the time and prescribing any medication to her is wasted because she doesn’t know when and what to intake, as well as perform any exercises at home that would help her heal better. And there’s nobody to help her remember all of this. And turn off the Russian propaganda-radio. She’s forced to bathe her fins in the vast sea totally alone, sad and alone. The recovery is extremely complicated this way, not to speak of the happiness of living.
The third roommate this time was very different from the previous one. She’d had a stroke not too long ago on a massage table, following a training session (she’d been a folk dancer all her life).
I’d like to point out two very distinctive matters in her that play important role in happy living. First, she had quite an exceptional support network, stronger that I’ve come across with on this challenging journey – her husband, also a folk dancer, came visiting her daily, sometimes with the younger generation, all the acquaintances, friends and other dancers in the group phoned her constantly (the stroke was least expected and shocking after all).
Secondly, as I found out at one point with a great surprise – the woman was 84 years old (her body was a few decades younger). Good posture and optimism, together with that dazzling smile is more rejuvenating than anything else, it seemed. From further away, at least.
Herewith I’d also like to speak about my own support network. It’s been my lifeline, that’s made the recovery possible. Otherwise, there’d been none. Like really none.
Most of you know that I moved in my parents’ house after many months in different hospitals. My recovery filled the last ten years of my father’s life – he showed enviable fortitude in transporting me to different therapies and taking on the difficult assignment of a private trainer, but also handle the collage of my emotions (emotions are strong and varied after an injury of that scale, and I am certainly not a poster girl for emotional balance 😀 )
My main support network and lifeline now is my mother – it’s been quite impossible to keep her from getting harmed in this madness. She’s transporting me to and from the necessary therapies, hospitals in different cities and taking care for my everyday well-being, having a full-time job at the same time. I’ve also been blessed with my loving and caring brothers with their families.
As the support network of a social person may reach far and wide, or it’s been tremendously important for my survival to have my friends-acquaintances-colleagues-etc. I’m glowing of happiness that a lot of these people from my previous life have stayed with me, although there’s been quite significant and surprising loss in that matter. Interestingly (quite logically, actually), the closest ones are the same people we struggled through the challenging high school with. And there are many relations that’ve grown to be much viable and strong after the accident only.
The support network of a person filled with viability and will to act does not end there – every therapist and corresponding articles from scientific research repeat that the prerequisites for recovery in the body are movements and repetition (that helps recover the mobility-part of the brain). I’m not a total Einstein here, most likely, to claim that the same applies for the brain recovery – the more it’s being used, the more it recovers. That’s why all possible courses (e-courses for the mobility impaired ones) are as pricey as gold. I’ve liked studying all my life, quite luckily, meaning that learning new things has been rather a natural, enjoyable process.
All the new knowledge should balance the personal balance sheet as well, quite naturally. We even have a saying in Estonia “Work turned a monkey into a human” – work should never be underestimated. I am extremely grateful to my employer who gave me chance to use my brains a few years after the accident, when I’d learned to use the computer again and returned to this world more clearly.
As even the brain cells renew themselves somewhat and search for new pathways (brain plasticity), learning and working really doesn’t hurt anyone.
If someone’s lost a part of themselves and tries their best to regain it, there is nothing more vital than a strong, firm support network. Nothing.
Notice those around you who need support and avoid doubting in giving a helping hand. Cherish even those who seem to cope wonderfully and hold them close.
Have a merry, lovely Christmas time, my dear ones! Thank you for being there for me, you mean the world to me ❤️