Valigem õigesti / Let’s choose correctly

Pärnu haiglas juhtub alati palju toredat. Seekord pean märkima ka pisut häirivamat, mida reeglina kirjeldatakse tüüpeestlasliku käitumisena.

Teatavasti on Euroopat,  sealhulgas Eestimaad tabanud karmikäeline kuumalaine, mis kütab kindlameelselt kôike, mis/kes ôhku puudutavad. Haiglas, eriti taastusraviosas, kus vaja ka üsna palju trenni teha, on temperatuur küllaltki hästi tunda.

Kuigi vôib olla kohati päris ebamugav, ei ole minu arvates siiski mingit pôhjust halisema hakata. Eestlastele kohaselt oli virisejaid seekord küll päris suur seltskond. Igaks päevaks jätkus neid, kes kurtsid, et niii hirmus palav on ja ôhku ei ole mitte üldse. Aga uskuge, talvel kaebleb sama seltskond, kui külm ja halb ja talumatu see Eesti kliima ikka on.

Mõistan, et see on küll väga isiklik, aga minule kuum meeldib – iga päev on tunne nagu ärkaks lôunamaisel puhkusel, ainult et hotellitoa asemel on palatiseinad ja siinne hommikusöök jääb hotelli versioonile môneti alla. Mina olen haiglavariandiga küll üsna rahul (see ei tähenda kaugeltki mitte ülevoolavat kiidulaulu), aga ühel hommikul ütles juristiharidusega endisest kaptenihärrast kaaspatsient, et kui môni naine tahaks kaalus alla vôtta, tema soovitaks neile väikest insulti. Iroonia enda vigastuste suhtes on ääretult tervendav.

Kaaspatsiendiga neljapäeva ôhtul soojas ôueôhus haigla ees pingil ôhtu ebareaalselt lõunamaist soojust nautides tutvusime minuvanuse pôlveoperatsiooni ootava noormehega, kellele oma raskeid vigastusi eiravat heatujulisust (ega ma oma madalhetki teistele niisama lihtsalt ei näita) pôhjendades selgitasin, et elu, vähemalt minu elu, on kui sinusoid – vahel läheb nagu ludinal ülesmäge ja just siis, kui kõik paistab liiga hea, vôtab elutee ootamatu pöördega väga tumeda kurvi ja maandub leebelt (või siis suure põntsuga) palju allpool, aga matemaatilise seaduspärasuse järgi peaks ta varsti jälle tagasi üles pöörama. Samamoodi kerkis meeltesse analoogia ülehinnatud aktsiatega, mida turg vahel korrigeerima on sunnitud (ja alati on neid, kes mainitud korrektsioonide käigus lausa väikeseid varandusi kaotavad). Ka môni elu vôib ühel hetkel mitte-fundamentaalsetel pôhjustel saavutada ülehinnatuse ja vajab korrektsiooni. Ei saa välistada, et taastusraviosakonnad on täis korrigeeritud hindadega elusid. Hiljem teemale môeldes môistsin, et kôik on täpselt nii halb, kui ise sellesse suhtume. Aktiivselt kalduvad kurtma inimesed, kellel selleks suuremat pilti vaadates tegelikult üldse mingit ôigust ei oleks, aga on mitmeid raskelt vigastatuid (arvukatega neist on mul olnud au kohtuda), kes vaatamata saatuse ebaôiglusele suudavad säilitada positiivse meelelaadi ja ei lase tujul suurel määral langeda.

Rôômsameelsus on nakkav ja sellega teevad nad ka ümbritsevate tuju paremaks ja meele kergemaks. Uskuge, olen ise seda korduvalt tunnistanud. Ônnelikkus on valikute küsimus, mitte saatuse tahe. Valigem targasti!

Kuigi soovisin väga ôppida Pärnus sel korral iseseisvalt kôndima, arenesin môneti muul moel. Nimelt on praegusel ajal külastamine pisut ohtlik just arvukate puhkuste pärast – ka minu logopeed oli pool minu raviajast puhkusel. Kuna tassisin sinna kaasa ka oma kônearendus-atribuutika, harjutasin kôike omal käel ja suhtlesin maksimaalselt kôigi kaaspatsientidega (kellest môned on juba ammused tuttavad samast haiglast). Kuna mõned neist iga mu môtet esimesel katsel ei püüdnud, sain nii mônigi kord korrata ja erinevaid kergestihääldatavaid sünonüüme otsida. Seega, harjutasin kône koos emakeele rikkusega päris palju ka olukorras, kus logopeedi ei olnud.

Kord rääkis mu ema, et lõpuks võtab elu ikka selle, mida ta tahab – juba mitmeid aastaid enne mu pea saatuslikult lôppenud ônnetust juhtis ta mu igas Eestimaa linnas ja maakohas (ka ühes Läti linnas) haiglasse esmaabiosakonda. Ma vôiksin tôesôna kirjutada ülevaateid ja vôrdlusi eri haiglate traumapunktide vahel. Selle triangli säravaima positsiooni sai kahtlemata üks jetiônnetus merel, millest tôi mu välja suisa päästehelikopter. Kuna eelpoolmainitud äpardused (jah, ebaõnn on mu teine nimi) lôppesid liiga hästi, sain nüüd oma teele ühe tôelise katsumuse.

Teie olete minu päästerôngas. Igaüks teist.

Elu viib meid kokku inimestega, kes elujôe suunda pisut kohendada saavad. Teisel taastusravi nädalal liitus minu mõneti üksildase palatimeeskonnaga minust môned aastad noorem insuldi üleelanud noor naine. Pärast tema saabumist ei olnud palat nr 7 enam teistetaoline üksluine ja igav – juba koridoris liikudes kostus meie palatist rôômus raadioheli. Lisaks andis ta mulle ühel ôhtul kasutada elektri-stimulatsioone edastavat ja aju nö “tagurpidi” ôpetavat Bioness neuroortoosi mu vasakule käele. Olin seda proovinud ka mitmeid aastaid varem Keila ja Haapsalu taastusravikeskustes, aga siis oli môju väga tagasihoidlik – olin ise veel väga halvas seisundis ja väga tugevalt spastiline. Nüüd on olukord mônevôrra paranenud ja ortoos tôesti töötas! On raske väljendada, kui ônnelik mu teisipäeva ôhtu seetôttu oli.

Viimasel ôhtul tegi üks juba tuttavaks saanud haiglaôde mu meeleolu tohutult paremaks ja andis edadiseks palju indu ja tegutsemissoovi, kui ütles mulle, et teda rôômustab, kui mitu kuud tagasi patsiendi staatuses olnud inimeste taasnägemisel haiglas saab näha, kui palju nad on arenenud. Olen nii tänulik – ta kiitis mu kônet ja kôndi. Edusammude märkamine teiste poolt tôesti annab palju jôudu juurde ja teeb meeleolu väga heaks. Ärge kunagi kartke kellelegi lähedalseisjale head öelda – vaid paarisônane märkus teeb nende päeva palju ilusamaks.

Eile õhtul oli mul oli au ja rôôm külastada lausa kahte sünnipäeva (20ndad ei ole ju ometi veel kaugel :)), millest esimesel olid koos mu bakalaureuseõpingute aegsed sôbrad-tuttavad, sealhulgas sünnipäevalapse vanemad. On tohutult südantsoojendav kohtuda küpsemas eas elutargemate inimestega, kellega veetsin aega ka oluliselt täbaramas seisundis ja kuulda, et olen vaatamata enda arvamusele siiski uue taastumishüppe teinud – mitte küll suure, aga muutus algabki ju väikestest asjadest.

Otsustage ônnelikkuse kasuks, ärge hoidke häid tähelepanekuid teiste osas endale ja madalseisude ajal uskuge matemaatilisesse seaduspärasusse.

*********************************************************************************

There is always something great going on in Pärnu hospital. This time I must confess that everything’s not always that great – although this is often marked as a typical Estonian behaviour, it’s a bit saddening. As most of us know – Europe, as well as Estonia’s been hit by a rough heat wave that can be quite challenging in a rehab centre where one has to do lots of physical exercise as well. So, naturally there were some people who complained loudly. Trust me – the same people complain that our winter is always too cold and the falls are too rainy. Even though the heat during exercise can be somewhat uncomfortable, I don’t see any reason to start complaining. I know it depends on a person but I really love the heat – makes me feel like I was at some kind of vacation at the Mediterranean sea, only instead of a hotel room I woke up in a hospital room and the breakfast really isn’t that comparable. One morning, an ex-captain with a legal education mentioned that he’d suggest a small stroke to anyone in the need of some weight loss :). Irony for one’s own injury is quite healing.

On Wednesday evening I went outside with some co-patients from the hospital to enjoy the unrealistic tropical weather. As we were chatting actively, I suddenly noticed that I could speak quite loud again. Considering that before my accident my voice wasn’t definitely quiet or even moderate, it felt like a small victory to me on my long road to recovery. Although my close ones might’ve enjoyed my silence in the past years, I definitely did not and now I let me voice spread loudly around me.

Enjoying the tropical evening on the first Thursday with a co-patient we met a young man of my age who was waiting for his knee surgery. He didn’t quite understand why I was so happy about everything even though I shouldn’t, considering the severity my trauma (I don’t reveal my dark moments to others). I explained him that life, my life at least, is like a sinusoid – it sometimes goes up higher than seems rational to me and then it takes a dark turn and serious drop but in a while it should take a turn up again, considering the mathematical regularity. My love, the stock market I also reminded me that some overvalued stocks need some kind of correction (that usually costs a fortune to some investors). Some lives could also be non-fundamentally overprized at some point. It cannot be ruled out that rehabilitation centres are filled with people with corrected lives.

Thinking of the matter later on in the evening I realized that everything is just as bad as we decide it to be. I often hear people complaining about totally irrelevant issues and some who’d have the right to do it never do so. They realize that taking negative mind-sets is not good neither for them nor those around them.

Cheerfulness is catching and improves the mood of many more people. I’ve witnessed it myself repeatedly. Happiness is a matter of choice, not the will of faith. Choose wisely, my friends.

My mother reminded me once that life takes what it wants – for many years before my almost very tragic accident, it gave me reasons to visit different emergency medical departments in most cities in Estonia (and one in Latvia). The most remarkable accident I had with a jet ski on the sea where I was rescued by a rescue helicopter. As the mentioned unfortunate events (yes, clumsiness in my middle name) ended too well, life put a real challenge on my way.

You are my lifebelts. Each, and every one of you.

Life brings us together with people who somewhat modify the course of our life river. On the second week of the hospital a young stroke survivor joined me in my pretty lonely hospital room and made the room no 7 a really cheerful one with lots of radio sounds and jokes. In addition to that, she lent me her hand orthosis with electrical stimulation that works the opposite to the spasticity movements. It worked like a charm and made my evening more happy than I can describe.

On the last evening, a nurse, already an acquaintance of mine, really made my day by saying how happy it made her seeing familiar patients having improved a lot since the last visit some months ago. She complimented my speech as well as my gate. Seeing improvements by others really gives a lot of strength and lifts the mood a lot. Never be afraid to say well to someone – even some good words can make his day.

Yesterday evening I went to two birthday parties (20ies are not that far away :)) – on the first one I met my friends and acquaintances from my bachelor’s time in the university as well as the birthday boy’s parents. It is very heart-warming to meet older and wiser people again who’ve seen me in a quite a bad condition who compliment my rehabilitation, even though I don’t see much improvement myself. Even if the improvement is only modest – big changes begin from the small ones.

Decide for happiness, don’t keep good remarks to yourselves and believe in the mathematical regularity at times of rock bottom.

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga