Palju õnne Eesti 107nda aastapäeva puhul! Elagu meie vaba kodumaa veel kaua koos kõigi eestlastega selle pinnal! Vabadus murti meile suure kindlameelsuse ja kõrgete ambitsioonide valguses, nagu ajalugu ja selle ekraniseeringud meile räägivad. Värskes, vatikani kirikutegelaste mitte just läikivast telgitagusest kõnelevas filmis “Konklaav” ütleb uue paavsti valimist korraldav peategelane, et …
Minu väga armas eratreenerist sõbranna on juba aastaid mulle veendunud järjekindlusega südamele pannud oma keha kuulamise vajadust ja sellest puhtalt südametunnistuse sunnil mitte päris kõige välja pigistamist (selle viimase eiramine on mulle elukestvalt mõnevõrra omasem olnud). Sooviga olla parim (omamata samas kõiki vajalikke teadmisi-eeldusi), pigistasin ma oma vaimu sügisel üsna …
Kesknovembrise laupäeva õhtul tegin planeeritud pattu ja käisin oma armsas Draamateatris. Päeval otsustasid matemaatikaülesanded, eesotsas Lagrange funktsiooni ja sellest osatuletiste kaudu saadud konkreetsete punktidega (specific points) mingi imenipiga lahenduda. Tõenäoliselt ainult seetõttu, et muidu oleksin teatrisse läinud sügava vastumeelsuse ja kuhja kõhklustega oma aja mõistliku kasutamise osas. Olen neile lahendumise …
Olen viimastel kuudel heitnud end sügavale hariduslikesse vetesse (haisidki kohanud.. õnneks turvalisest kaugusest), pühendades sellele iga oma vaba hetke, mistõttu tühistanud/ostmata jätnud kõik perioodile langevad teatri- ja kontserdipiletid. Aga eile… eile toimus Vennaskond 40. juubeli hõnguline punkfestival, millele oma Nõmme Põhikooli valitud klassikaaslastega ostsime piletid juba juulis. Kuna ka minu …
Olen viimastel aastatel sattunud varasema eluga võrreldes kuidagi eriti palju töövälistel põhjustel reisima. Ratastooliga. Augustis-septembris juhtus reisigraafik ootamatult tihedaks ja külastasin nii põhjamaist Kopenhaagenit, kui lummavat Pariisi. Elu ratastooliga ei ole lihtne, kuigi seda vahel arvatakse (“mis tal viga istuda”), see on kehale (ja vaimule) koormavam, kui minagi varem arvanud …
Tegin hiljuti mõne olulise märkamise, millele vahel tähelepanu pöörata võiks. Esmalt tuli mõne päeva eest sirge seljaga oma kirjutuslaua taga istudes pähe, kui imeline see võime tegelikult on, sest koomajärgsest istuma õppimisest suuremat väljakutset on raske ette kujutada. See oli jube, pearingluseid toov ja viimse piirini väsitav ettevõtmine. Nüüd teen …
Kohendasin end just taastusravihaiglas ja kohtusin väga huvitavate uute inimestega, õppides uut iseendagagi kohta. Jagasin palatit enam-vähem minuvanuse sünnitraumast tingitud füüsilise puudega lõbusa ja väga elujaatava naisega. Talle tehti talle eelmise aasta lõpus seljaoperatsioon, millega lõigati tema kirjeldusel läbi jalgade spastikat põhjustanud närvid, jättes puutumata liigutusteks vajalikud. See võttis jalgu …
Eelmisel nädalal täitsin uue “staadioniringi” ümber meie kuuma kuldse tähe. Ja vaatamata üldisele arvamusele naiste seisukohtadest selliste tärminite suhtes, olen tegelikult päris õnnelik. Jah, minu elus on täitmata lahtrikesed, mis teistel minuvanustel täidetud on, aga minu “ankeedis” on lahtrid, millest nemad täiesti puutumata. Ja inimkonna variatsioonirikkust arvestades peavadki kõik elud …
Ratastoolikasutaja saab reeglina igas poes, toitlustusasutuses ja mujal teenindajatelt kaastundliku pilgu ja tihti pisut eemaletõukavagi kohtlemise osaliseks. Seda suhtumist tunnetavad mingil põhjusel pigem minu saatjad. Lisaks peetakse rastoolikasutaja vaimset võimekust laias laastus võrdseks saapatalla omaga, mis häirib kohutavalt mind ennast. Sedavõrd üheülbalisel foonil lööb iga pisutki parem suhtumine eredalt särama. …
Neuroloogias on üsna tuntud taastusravis prevalveeriv asjaolu, et rakkudevaheliste ühenduste, sünapsite, tugevdamiseks peab mingeid liigutusi, mõttemalle või luuleridasid aina kordama ja kordama. Kuni need nii omaseks saavad, et sooritusele enam mõeldagi vaja ei ole (seda rääkis kunagine popikuningas Michael Jacksongi oma ainulaadsete tantsuliigutuste kohta – “harjutan, kuni teen neid ilma neile mõtlemata”). …
