Olen viimastel aastatel sattunud varasema eluga võrreldes kuidagi eriti palju töövälistel põhjustel reisima. Ratastooliga. Augustis-septembris juhtus reisigraafik ootamatult tihedaks ja külastasin nii põhjamaist Kopenhaagenit, kui lummavat Pariisi. Elu ratastooliga ei ole lihtne, kuigi seda vahel arvatakse (“mis tal viga istuda”), see on kehale (ja vaimule) koormavam, kui minagi varem arvanud …
Tegin hiljuti mõne olulise märkamise, millele vahel tähelepanu pöörata võiks. Esmalt tuli mõne päeva eest sirge seljaga oma kirjutuslaua taga istudes pähe, kui imeline see võime tegelikult on, sest koomajärgsest istuma õppimisest suuremat väljakutset on raske ette kujutada. See oli jube, pearingluseid toov ja viimse piirini väsitav ettevõtmine. Nüüd teen …
Kohendasin end just taastusravihaiglas ja kohtusin väga huvitavate uute inimestega, õppides uut iseendagagi kohta. Jagasin palatit enam-vähem minuvanuse sünnitraumast tingitud füüsilise puudega lõbusa ja väga elujaatava naisega. Talle tehti talle eelmise aasta lõpus seljaoperatsioon, millega lõigati tema kirjeldusel läbi jalgade spastikat põhjustanud närvid, jättes puutumata liigutusteks vajalikud. See võttis jalgu …
Eelmisel nädalal täitsin uue “staadioniringi” ümber meie kuuma kuldse tähe. Ja vaatamata üldisele arvamusele naiste seisukohtadest selliste tärminite suhtes, olen tegelikult päris õnnelik. Jah, minu elus on täitmata lahtrikesed, mis teistel minuvanustel täidetud on, aga minu “ankeedis” on lahtrid, millest nemad täiesti puutumata. Ja inimkonna variatsioonirikkust arvestades peavadki kõik elud …
Ratastoolikasutaja saab reeglina igas poes, toitlustusasutuses ja mujal teenindajatelt kaastundliku pilgu ja tihti pisut eemaletõukavagi kohtlemise osaliseks. Seda suhtumist tunnetavad mingil põhjusel pigem minu saatjad. Lisaks peetakse rastoolikasutaja vaimset võimekust laias laastus võrdseks saapatalla omaga, mis häirib kohutavalt mind ennast. Sedavõrd üheülbalisel foonil lööb iga pisutki parem suhtumine eredalt särama. …
Neuroloogias on üsna tuntud taastusravis prevalveeriv asjaolu, et rakkudevaheliste ühenduste, sünapsite, tugevdamiseks peab mingeid liigutusi, mõttemalle või luuleridasid aina kordama ja kordama. Kuni need nii omaseks saavad, et sooritusele enam mõeldagi vaja ei ole (seda rääkis kunagine popikuningas Michael Jacksongi oma ainulaadsete tantsuliigutuste kohta – “harjutan, kuni teen neid ilma neile mõtlemata”). …
Mõned aastad enne õnnetust kutsus minu Amsterdami Ülikooli taanlannast kooliõde mind detailide taga ajamise ja tudengile ootamatult suure puhtusearmastuse tõttu Monica’ks seriaalist “Friends” ja umbes selline vist olingi. Pärast õnnetust aga võttis minus maad mingi ootamatu, aga mitte ka üdini ebameeldiv, hipilik vabalt kulgemise eluviis (vist olukorrast peale surutuna – mis …
Täna täitub minu uue elu 12nes eluaasta. Nii et mingis mõttes veel täitsa lapseohtu. Suures pildis olen oma eakaaslastest küll 12 aastat maha jäänud ja seetõttu ka kõvasti halanud (padi teab sellest rohkem rääkida 😀 ). Aga süüdistada saan tegelikult vaid iseennast, sest olen juba lapsest saadik soovinud teistest erinevat elu. …
Murtud südame sündroom kõlab pisut liiga poeetiliselt, et kedagi päriselt surmata. Aga ellu ongi vaja omajagu poeesiat, muidu oleks sellel ettevõtmisel vähe mõtet. Nägin ühes koerlastest rääkivas loodusfilmis juba enam kui kuu aja eest, kuidas ühe rebasetõu väga kaastundliku meelega esindajad surevad pärast mõne olulise kaaslase meie seast lahkumist. Põhjuseks …
Imelik, et sama raamatu lugemine mõnda aega hiljem, targema ja kogenumana, paneb tõsiselt üllatuma, kas see raamat varasemalt tõesti juba loetud on. Olles seda küll varemgi kogenud, rabas seesama avastus mind alles mõne päeva eest Dante Alighieri raamatuga “Jumalik komöödia” – kirjutatud aastal 1300, meie kaaseestlaste teekonnal Ümera lahingust Jüriöö ülestõusu poole (ehk meie olime selgelt sunnitud …
