Suvine-varasügisene “kellest saab meie uus president?”-tsirkus oli ühele endast lugu pidavale väikeriigile võib-olla pisut piinlik-avalik hüpoteeside loopimine, aga elu ei kõnnigi mööda lineaarset joont ja sasipuntratest sünnib hea. Seega pean tunnistama oma sügavat poolehoidu valitud presidendi suhtes ning tegelikult tema eelistamist hetkest, kui ta varasuvisel ajal sobivana välja hõigati.
Olen Ülle Madisega tihedamalt kokku puutunud juba pea kaheksa viimast aastat – ajast, mil ta õiguskantslerina kutsus kokku Puuetega Inimeste Nõukoja, saades sel moel vahetult osa erinevate erivajadusega inimeste probleemkohtadest Eestis elamisel ja ettepanekutest olukorra parandamiseks.
Meiega suhtlemisel on ta alati olnud väga soe, mõistev ja ratsionaalselt arutlev – ta ei prahvataks vist kunagi mingit mõtet esmaemotsiooni ajel – õigusteadlasena vormib ta iga sõna ja mõtte nii, et sõnum oleks selge, üheselt mõistetav ja ei haavaks kedagi. Olen seda omadust temas kadestanud juba meie tutvuse algusest.
Keegi poliitikutest hakkas suvel jaurama mingit otsevalimiste mõtet – ma ei pea seda mõistlikuks (toetan siinkohal Kersti Kaljulaidi poolt mingis debatisaates välja öeldut – laskem Riigikogul teha oma tööd).
USA-s toimub presidendivalimine formaalselt küll läbi Valijameeste Kogu, aga rahvahääletusel on seal väga suur kaal – näeme ilmselt kogu ülejäänud maailmaga, millise õnnetushunniku otsa nii võib sattuda. Õppigem teiste vigadest.
Demokraatliku riigi valitseja on rahvas. Selleks, et ennast mitte vaevata riigi igapäevaste ja suurema pildi suundade pisiotsustega, oleme valinud end nende tegemises esindama 101 inimest Riigikogus. Nagu nõukogu valib juhatuse äriettevõtte korral. Ma ei mõista, miks peaksime hakkama end vaevama ühe valiku enda kanda võtmisega – miks tahame ise teha nende tööd?
Otsevalimine võib tuua propagandast ülespuhutud äärmusmeelse massi pealetungi – kuigi pean kaasmaalasi valdavalt intelligentseteks ja läbinägelikeks, ei ole mõistlik riskida mingite selliste jamadega. Meil on vahekiht, et rumalused välja sõeluda. Vahekiht on seni sõelunud minu arvates igati hästi ja usun siiralt, et ametisse asus president, kes eestlased uhkeks teeb. Oma ametisse asumise kõnes sõnas ta, et demokraatia üks vaenlasi on ükskõiksus – eestlased, küll väga mõõdetud osavõtlikkusega, ei jää loodetavasti ükskõikseks, see on ju iga kodaniku teha – et siinset elu edasi viia ja ilusates toonides järgmistele kanda.
Oma ülimalt filigraanselt sõnakasutuselt ja enesetalitsemiselt ka keerulistes olukordades meenutab Ülle Madise mulle põhjanaabrite paljukiidetud president Stubb’i – nende kahe kõrgetasemeliselt diplomaatilise ja peenetundelise presidendi kohtumist jälgida oleks tõenäoliselt igavam, kui uudistada muru kasvamist, sest keegi ei ründa, keegi ei pea end talitsedes sõnu leidma ja kõik oleksid liiga meeldivad.
Soovin meie uuele presidendile siledat teed ja kõrget lendu! Me ei jää oma riigi ja kaaskodanike suhtes ükskõikseteks.
*******************************************************************************************
The summer-circus of ours „who will become the new president“ turned into rather embarrassing battle for our little respectable country but as life’s never linear, the tangled mess gives rise to good outcomes. Therefore I must admit my complete support to the elected president – I was on her side the minute her name was presented in the media in the early summer.
I have been in close contact with Madis Ülle for nearly the last eight years—ever since she, as the Chancellor of Justice, convened the Council for People with Disabilities, thereby gaining firsthand insight into the challenges faced by people with various special needs in Estonia and our suggestions for improving the situation.
In her interactions with us, she has always been very warm, understanding, and rational in her reasoning—I don’t think she would ever blurt out an idea on the spur of the moment—as a legal scholar, she crafts every word and thought so that the message is clear, unambiguous, and doesn’t hurt anyone’s feelings. I have admired this quality in her ever since we first met.
One of the politicians started harping on about the idea of direct elections this summer—I don’t think that’s reasonable (I agree here with what Kersti Kaljulaid said on a debate show—let the Riigikogu do its job).
The U.S., the presidential election is formally conducted through the Electoral College, but the people’s votes carriy a great deal of weight there—we can clearly see, along with the rest of the world, what a mess that can lead to. Let us learn from the mistakes of others.
In a democratic country, the people are the rulers. To spare ourselves the trouble of making day-to-day decisions and minor choices regarding the country’s minor and major direction, we have elected 101 people to the Riigikogu to represent us in making those decisions. Just as a board of directors elects an executive board in a business. I don’t understand why we should start burdening ourselves by taking on that responsibility—why do we want to do their jobs ourselves?
Direct elections could lead to an onslaught by an extremist mob whipped up by propaganda—although I consider my fellow Estonians to be, for the most part, intelligent and discerning, it is not wise to risk any such mess. We have a middle layer to filter out the nonsense. In my opinion, this buffer has done a good job so far, and I sincerely believe that a president who’s taken office will make Estonians proud. In her inaugural address, she said that one of the enemies of democracy is indifference—Estonians, though with a very measured level of engagement, will hopefully not remain indifferent; after all, it is up to every citizen to carry on life here and pass it on to future generations in a positive light.
With her exquisitely nuanced use of language and self-control even in complex situations, Ülle Madise reminds me of our northern neighbors’ much-praised President Stubb —watching a meeting between these two highly diplomatic and tactful presidents would likely be more boring than watching grass grow, because no one would attack anyone, no one would have to search for words while exercising restraint, and everyone would be far too agreeable.
I wish our new president smooth sailing and great success! We will not remain indifferent toward our country and our fellow citizens.