Olen siin postitustes varem kirjutanud, kui tõrjuvalt ja eemalehoidvalt terved kõrvalseisjad ilmselgete puuetega inimestesse tihti suhtuvad. Kuna mul on õnneks pigem “paks nahk,” on see rohkem haiget teinud minu lähedastele, kes mu ratastooli mõnel suurüritusel lükkavad (kus tihti just tooliga liigun).
Juba sügisest saadik võtan lisakursuseid TalTech majandusanalüüsi magistriprogrammist ja olen seal kohanud täiesti vastupidist, väga südantsoojendavat ja armsat lähenemist, kuigi liigun seal kõnnikepiga (mitte nii ilmselge puudelisena). Auditooriumide uksed on tulekindlusohutusele vastavalt raske vedrukinnitusega, mis end paraja jõuga ise kinni tõmbab – võite ette kujutada, millise ukse-embusega saan ukse seestpoolt keharaskusega lahti lükata, sulguva ukse eest laiakslitsumise vältimiseks kuidagi koridori hüpata ja ning kui keeruline on seda väljastpoolt lahti kiskida – minu ponnistused on arvestatav vaatamisväärsus 
. Seda on näinud kursakaaslasedki ja nii ootavad nad uksi lahti hoides minu venivillemlikul kõnnil ukseava läbimise uskumatult kannatlikult ja nurisemata (kõva häälega vähemalt ).
Lisaks, ma ei unusta seda ilmselt kunagi – üleeilsel vihmasegusel laupäeval toimus meil pikk ja huvitav-väsitav päev uurimistööde esitlustega makroökonoomikas. Jõudsin kohale mõnevõrra varem ja klassi ukse taga puhkenurgas laua ümber istuvate kaaslaste juurde jõudes hüppas mõne aja pärast üks kursaõde, kraps, püsti – “ot, ma toon sulle tooli!” – soolasammastusin umbes hetkega – midagi nii uskumatult armsat poleks ma uneski oodanud, hea et ma sealsamas nuttu löristama ei hakanud (suutsin õnneks oma “tõelisi värve” veel varjus hoida 
) – nad on näinud, kuidas ma vahel madalalt toolilt päris püstiasendisse esimese kolme-nelja katsega kohale ei jõua ja kuidas minu tasakaal kurvides omatahtsi igasugu krutskeid teeb (päris kukkunud ma õnneks ei ole, aga ei ole seal sellest alati ka liiga kaugel olnud), on südantsoojendav teada, et tegelikult hoolivad nad kaasinimestest (ilmselt ei taha keegi muidugi ka kiirabitöötajatega kemplema hakata ). Eestimaa inimlikkuse olevik ja tulevik ei ole vähemalt imetlusväärselt tarkade ja edasipüüdlike eesti tudengite seas ohus.
Mõnevõrra sarnast inimlikku suhtumist kohtan vahel ka kontserdipubliku hulgas – mida hevirokim nahktagides ja kettides-rõngastes karmikoeline publik, seda vähemtõenäoliselt lööb tavapubliku järel hooletult kinni kukkuv uks mul ratastoolis varbad siniseks ja nina veriseks. Hevimehed hoiavad uksi lahti, annavad rahvamassis teed ja aitavadkonserdi järel saatjal ka minu ratastooli autosse tõsta.
Eesti karmide meeste ja noorteadlaste südamed on omal kohal – isegi, kui selline suhtumine kaugele ei levi, tõestab see taas, kui rikkalikult mitmekesine meie ühiskond on – kõigil on selles oma koht. Olen tänulik et olen kohtunud ja kontaktis suure südamega inimestega.
Aitäh teile!
*****************************************************************************************
I’ve written here before that some people tend to be quite averse around visibly disabled people. I am equipped with a rather “thick skin” but it hurts my accompanists who push my wheelchair in some big concerts/events.
Starting from last fall I’ve taken part in master courses in economic analysis in TalTech and met people with completely opposite heartwarming lovely attitude even though I walk with the cane there, as less visibly disabled.
The building has self-closing doors that are very heavy to push open, as the fire safety regulations acquire – you can imagine the shows I’ve put up dragging the doors open or leaning on them with my body weight to open them (while trying not to fall down in the process). They’ve witnessed it and therefore hold doors open very patiently while I move in a my snail-speed.
I’ll probably never ever forget what happened on the rainy Saturday before a long tiresome class of interesting macroeconomic presentations. As I approached the resting area outside the classroom a bit earlier where some of the classmates were waiting and discussing the day ahead, one young woman just jumped up after aminute – “I’ll bring you a chair!” – I was so surprised, frozen and almost started crying (luckily I kept my “true colors”” hidden for a little longer ) – they’ve seen that getting up from a low chair might not lead to a standing positions the first four attempts and taking curves might turn out funny and not overly elegant – it’s heartwarming to know and feel that they truly care for fellow-humans (or just prefer not to start messing with the ambulance ). The presence and future of Estonian humanity is safe at least with admirably intelligent ambitious students.
I’ve experienced slightly similar human attitude in the audiences of rock band concerts- the more heavy-metal leather-covered audience with chains and pearcings, the less is my chance to get a black eye and bloody nose from the carelessly banged doors in front of my wheelchair, as ordinary people tend to do. Heavy metal men hold the doors open, make way in the crowd, and even help my accompanist lift my wheelchair into the carafter the concert.
The hearts of Estonia’s tough men and young scientists are in their right place – even if this attitude doesn’t spread far, it proves once again how richly diverse our society is – everyone has their place in it. I’m grateful that I’ve met and keep in contact with such big-hearted people.
Thank you!