Täna täitub minu uue elu 12nes eluaasta. Nii et mingis mõttes veel täitsa lapseohtu. Suures pildis olen oma eakaaslastest küll 12 aastat maha jäänud ja seetõttu ka kõvasti halanud (padi teab sellest rohkem rääkida 😀 ). Aga süüdistada saan tegelikult vaid iseennast, sest olen juba lapsest saadik soovinud teistest erinevat elu. …
Murtud südame sündroom kõlab pisut liiga poeetiliselt, et kedagi päriselt surmata. Aga ellu ongi vaja omajagu poeesiat, muidu oleks sellel ettevõtmisel vähe mõtet. Nägin ühes koerlastest rääkivas loodusfilmis juba enam kui kuu aja eest, kuidas ühe rebasetõu väga kaastundliku meelega esindajad surevad pärast mõne olulise kaaslase meie seast lahkumist. Põhjuseks …
Imelik, et sama raamatu lugemine mõnda aega hiljem, targema ja kogenumana, paneb tõsiselt üllatuma, kas see raamat varasemalt tõesti juba loetud on. Olles seda küll varemgi kogenud, rabas seesama avastus mind alles mõne päeva eest Dante Alighieri raamatuga “Jumalik komöödia” – kirjutatud aastal 1300, meie kaaseestlaste teekonnal Ümera lahingust Jüriöö ülestõusu poole (ehk meie olime selgelt sunnitud …
Käisin vaatamas Draamateatri etendust “Onu Bella tähestik” selle taasiseseisvumisaja segase ajastu särava muusiku hiilgeaastatest meie lavadel. Tegemist olevat olnud väga intelligentse inimesega (ikkagi keemiaõpetaja), kes lihtsalt oskas seda külge endast hoolega varjata oma kohati pisut labasevõitu laulusõnade taha. Aga, nagu märgiti ka etenduses – mida sügavamale sõnnikusse on aetud juured, …
Enne õnnetust sain mitu imelist korda laulda laulukaare all meie ajaloo kirkamatesse tundidesse kirjutatud Lauluväljakul. Siis tundus vaade, et publik laulab kaasa justkui peopesal, mulle lihtsalt normaalne, ei mõelnud kordagi selle erilisusele. Olles küll peaaegu terve taastumisaja vältel külastanud arvukalt seal korraldatud välis- ja kohalike artistide kontserte, koitis mulle alles …
Kuna minu varasemate postituste põhjal võib vist tõesti minu stressitaluvuses kahelda, jagan ühte lõbusat seika oma uuest elust – imelik, kuidas mingid lihtsad oskused kaovad ajutraumaga nagu vits vette. Ka jalgrattasõidul ei ole siin kõigi eelduste kohaselt pikka pidu… Tunnen end igavesti tänuvõlglasena oma mõistuse säilimise ees. Pean ennast üldises …
Laupäev oli minu ja Vikerraadio jaoks terve päeva jooksul katkematult (nii palju, kui raadiot üldse kuulsin) mereteemaline, täis merelaule, -jutte ja kajakalaulu. Neil päevil toimusid Merepäevad ja ka erivajadustega inimeste igasuvine vaieldamatu tähtsündmus Eriliste purjetajate ja nende purjetamist armastavate saatjate jaoks, kus saame purjetada parapurjekate ja ka iga teist tüüpi …
Pärast Vennaskonna kontserti ratastooliga rahva seas uskusin siiralt, et paremat kogemust ratastooli-alata kontserdist ma ei saagi. Aga võta näpust, eilset Scorpions kontserdit jääb meenutama üsna palju muudki, kui väärt muusika ja kaasinimeste heasoovlikkus ratastoolil istujate vastu rahvahulkade keskel. Sattusin nimelt ratastooliga ühtede 20-ndates absoluutselt kompleksivabade inimeste juurde. Nad käitusid ratastooli …
Loen (kuulan raamatu inglisekeelset tõlget 😀 ) praegu jaapani kirjanik Haruki Murakami ootamatult haaravat, temale omaselt realistliku maailmavaate segmendi jaoks võibolla mõnevõrra kõrgelennulist raamatut “1Q84”. Ühes paljudest tegelaste vahelistest filosoofilistest arutlustest täheldati, et valgus ja vari vajavad teineteist ning nagu austrikarbi kaks poolt, ei saa olla ühte teiseta. Valguseta ei …
Oma Alma Mater, Tallinna Tehnikaülikooli, vilistlaskogu ettevôtmisel, sain eile vôimaluse külastada Draamateatri vapustavat etendust “Lehman Brothers” juba kolmandat korda. Etendusele ei tahaks ma siinkohal liigselt keskenduda, seda teevad etenduskriitikud minust mõõtmatult paremini ja aupaiste-trio Kangur-Malmsten-Võigemast etenduskunsti kvaliteet räägib ilmselt iseenda eest. Mis mind eile hämmastama pani (ma ei saa kunagi …
