Minu armsa pikaajalise sõbranna tööpäevajärgseks huviks on saanud inimkeha lihaste-kõõluste-sidekudede-vaimse heaolu omavaheline üksmeelne koostöö ning minu erakordseks võiduks on ta võtnud minu peal oma laiu inimkeha-teadmisi rakendada – olen tema juhendavat kätt siin postitustes varemgi kiitnud.
Kevadel võttis ta mu kaasa oma spordiklubi rikkalikku jõusaali ning õpetas kindlate lihasgruppide treenimist erinevatel masinatel. Kui avarii-eelselt suhtusin jõusaali küllalt ükskõikselt, siis nüüd, mil päriselt tean, milliseid lihaseid kus ja kuidas pingutada ning millist kehahoidu kuskil jälgida, on saalis käimine mulle üha enam meeldima hakanud.
Kuna sõbranna on väga kuum kaup jõusaalitreenerite “riiulil,” on ta kalender tihedasti treeninguid täis tipitud, mind pressib sinna vahele, ning neil sessioonidel puudub kindel regulaarsus, annab ta mulle mõne masina juures ununenud selja-, tuhara- või põlvehoiaku andeks, aga pühade järgselt juunis saali minnes tundus selgelt, et mingitest kehahoidutest ei ole ma küll eluilmas kuulnud. Vahtisin teda juhmi näoga nagu äsja panniga mööda pead saanu seda teeks. Ja süüdistasin asjale varem mitte pihta saamises väga veendunult oma ajutraumat.
Kogenud treenerina kinnitas ta siiski, et kuna on sarnast “lambi süttimise” hilinemist teistegi klientide (ilma ajutraumadeta inimeste) puhul väga tihti näinud, on põhjus pigem arusaamiste ja info lihastesse sööstmise eri tasemetes (esimesed kuu aega hakkabki aju alles kohanema ja infot lihastesse edasi tulistades asju nii korrektselt tegema, kui oskab, siis aga süvenevad arusaamad ja soorituste täpsused – ka lihased peavad uue “teekonna” selgeks saama.
See oli minu jaoks uskumatu kergendus – teistel on ka nii! Õnneks süttib uusi lampe ajapikku aina enam ehk varsti tantsisklen läbi elu kui valgusküllases lühtrite rikkas ballisaalis 😀
Minul on tegelikult lampide lihaste valgustamise kohta alternatiivne teooria – just nagu mingi aeg tagasi loetud raamatu uuesti lugemine tundub kohati nagu päris uus, just lugeja enda kogemuste muutumise tõttu – raamatust ilmnevad hoopis uued asjaolud- võib ju see kehtida ka lihastöö puhul. Me lihtsaid ei osanud mingit pingutust või tähelepanu suunamist kindlale lihasgrupile varem mitte millekski pidada. Uute teadmiste-tunnetustega kasvab üsna jõuliselt ka motivatsioon (arst ähvardas juunis mind labajala operatsiooni võimaliku vajadusega ja kohe esimesel selle järgsel jõusaalitreeningul üllatus mu sõbranna: “oh, mida motivatsiooni!!!” ehk surmahirm toob esile nii mõnedki tugevamad värvid)
Nüüd, juuli lõpus Saaremaa ooperipäevade raames saarel esiisade radadel ja talukohtadel kõndides, mõistsin Kahtla surnuaia sissekäigu kiviklibul üliaeglaselt kandvat teed otsides äkki – kasvõi vaid selleks hetkeks – kuidas vasaku jala peab paremast ettepoole tõstma ilma poolt teekatet kaasa vedamata. Nagu nende äkk-valgustushetkedega olema kipub, liikusin õhtul-öösel Kuressaare linnuse hoovi ehitatud ooperiteatri põrandakattel ikka vist sisseharjunud, mõnevõrra vähem võluval, moel. Aga minu jaoks on võit, et lamp korrakski valgust näitas (=juhtmed mingil hetkel ühendust andsid).
Juhtmete sasipuntra ühenduste ja lühistega on kimpus ilmselt pea kõik inimesed mingil eluetapil (eriti teravalt on see tunnetatav eksamit kirjutades 😀 ), aga usaldame füüsikat – “kui korra ühendust annab, ei ole veel täitsa katki” – ja bioloogiat- “korra õnnestunud liigutus näitab et ta võib uuesti tulla.”
Soovin uute lampide süttimist igasse teie suveõhtusse!
*******************************************************************************************
My longtime friend has a demanding hobby of knowing everything about human muscles-tendons-connective tissue-mental health balance and cooperation. To my unbelievable bliss, she has decided to implement her respective knowledge on me (I’ve written about her and her exercises here before).
She took me building certain muscles and connections to her very well-equipped gym in the spring. While I felt quite indifferent about the gym (especially the machine-part of it) before the accident as I didn’t really know the true purpose of each machine, I’ve come to enjoy it quite a bit the more I learn.
As my friend is truly a “hot commodity” in the personal trainer shelf, her calendar is overbooked constantly and she squeezes me in some irregular blank spaces, hence I have no certain regularity in my training sessions. Still, even sometimes is so much better than none at all – and I’m grateful for these sessions. Due to some irregularity, I am gracefully forgiven if I’m not completely sure which muscle needs to pump itself up and how the abs/buttocks/spine/head/knees need to be positioned. After the Midsummer’s Day the gym was like a blank sheet of paper for me and everything seemed never-heard-of-before. Unbelievable. I was certain of course that this amazement and forgetfulness is purely due to my brain injury but my experienced friend assured this to be happening to many of her gym-clients (who don’t have a brain injuries). The “lamp” often takes its time to shine some light. The reason is rather in the different levels of understanding and information entering the muscles (for the first month, the brain is just starting to adapt and, by firing information into the muscles, does things as correctly as it can, but then the understanding and precision of the performances deepen – the muscles also have to learn the new “journey”. This was an incredible relief for me – it’s the same for others! Fortunately, new lamps are coming on more and more over time – so soon I’ll be dancing through life like in a bright, chandelier-filled ballroom 😉
I actually have an alternative theory about the lamps illuminating muscles – just like rereading an old book sometimes feels completely new, precisely because of the reader’s own experiences have changed and they notice/understand completely new aspects, this may also apply to muscle work. We simply were not able to consider specific effort or directing attention somewhere as needed before. With new knowledge and feelings, motivation also grows quite strongly (in June, the doctor threatened me with a possible need for foot surgery, and right at the first gym workout following that, my friend cheered in a very surprised manner: “oh, what a motivation!!!,” so the fear of death brings out some of the stronger colors).
Now, at the end of July, as part of the Saaremaa Opera Days, while walking on the paths of my ancestors and on the farmsteads of the island, while searching for the path at the entrance to the Kahtla cemetery very slowly on the pebbles, I suddenly understood – if only for a moment – how to lift my left foot ahead of my right without dragging half the pavement with me. As is often the case with these moments of sudden illumination, I moved in a somewhat less charming way on the floor of the opera house built in the courtyard of the Kuressaare castle in the evening and at night. But for me, it is a victory that the lamp showed light for once (= the wires made a connection at some point), the lamp still works!
Almost everyone has probably dealt with the connections and short circuits of a tangle of wires at some stage in their lives (this is especially acutely felt when writing an exam), but let’s trust physics – “if it makes a connection once, it is not completely broken” – and biology- “a successful movement once shows that it can appear again.”
I wish new lamps to light up your every summer evening!