Kallid kaasamõtlejad sel teel läbi põrgu / Dear people who are with me in your thoughts on this road through hell

Kallid kaasamõtlejad sel teel läbi põrgu,

Täna täitub minu elus juba kolmas aastakümme. Tunne on juba päris vana…juba 30-aastaselt. Tänan, et aitasite mul selle tärminini kodumaal jõuda! Lisaks tundub mulle üha enam, et vanus ei ole mitte inimese maailmas veedetud aastates vaid kokkukorjatud kogemustes. Ehk mulle tundub aina enam, et vanus on peidus küpsuses, vähemasti vaimne vanus. Mul on viimasel ajal olnud palju põhjuseid lugeda tarkade kogenud inimeste mõtteid elust ja nende mõtete üle pisut põhjalikumalt juurelda. Usun, et üks neist mõtetest aitab ka paljusid teist, sest mul on raske uskuda, et mitmed teist elavad mingil haldjalikul roosamannamaal, kus äikest ja komistuskivisid üldse pole. Nimelt ütles kuulus Winston Churchill, et „If you are going through hell, keep going” või maakeeli „Kui oled läbimas põrgut, jätka minemist” ehk mõne kuuma põrgukatla kõrvale pole põhjust jääda jalga puhkama ja vaadet nautima. Kõigest halvast lihtsalt tuleb end läbi suruda olenemata, kui raske see on, sest teisel pool põrgu välisisust ootab ometi päikeseline maailm, kuhu püüavad vast kõik jõuda. Samamoodi mõtlesin murede ja probleemide klassifitseerimisele. Keskkooli ajal küsis üks ilmselt suuremaid eluraskuseid näinud klassivend, kas mul üldse probleeme pole, viidates tõenäoliselt mu rõõmsameelsusele ja hädaldamisest hoidumisele. Vastasin talle, et probleeme tõepoolest pole, aga mida ma ei hakanud sel hetkel talle selgitama oli, et iga väiksemat mure ei tohiks raskekujuliseks probleemiks klassifitseerida, sest see sunniks ilmselt paljud inimesed longu vajuma. Pole üldse otstarbekas oma kõiki murekohti pideva halamise ja hädaldamisega välja näidata – mis sellest inimkonnast siis saaks? Tõsi – mu praeguse olukorra lahterdaksin põhjusega raskekujuliseks probleemiks, aga ei näe põhjust selle üle pidevalt halada – seda võiksid rakendada ka teised tõsise traumaga inimesed. Mina usun tegelikult, et minuga juhtunud õnnetus oli pigem õnnelik, kui nii sobib väljendada – jäin ju vaatamata esimese arsti, neurokirurgi, arvamusele siiski ellu, napilt küll, aga sellegipoolest. Olen tähele pannud, et kui inimesele langeb kaela suurem murede laviin, kerkibki pinnale just kõige olulisem. Eelnevaga jätsin endast vist mõnevõrra positiivsema mulje, kui mu olukord praegu tegelikult on – stress ja masendus kerkivad vahel (õnneks küll mitte eriti tihti) väga suure teravikuna taevani ja siis vuliseb ookeanitäis pisaraid koos vaevaga silmist.

Nüüd annaksin väikese ülevaate oma füüsilise tervise edusammudest-olukorrast. Edusamm, mille üle olen tõepoolest piiritult uhke, on väga hädise väljanägemisega kõnnivõime taastamine – kõnd on iseseisev ilma igasuguste kõnnikeppideta, aga siiski ääretult ebakindel, mis tähendab, et sel moel ise kõndides ei lähe ma „turvameheta” maad mõõtma mitte kuhugi väljaspool siledat pinda ja treeningaega. See kõnd on lisaks ülimalt aeglane ja väsitav ning sammud on nii pisikesed, et iga keskmine päkapikk jalutaks minust mööda nagu tühjast tünnist. Siiski on see minu enda kõnd, mille üle olen tõepoolest väga uhke. Seda ilmselt mõistate ka küllalt hästi. Tahaksin teile rõhutada, et kõnni õppimine on pööratult raske, loodan, et sellist keerukuse taset te ei tunne. Üks mu väikeste lapse emast sõbranna kord isegi ütles mulle, et kuna ta vanem laps näeb kõndimise õppimisega hullumeelset vaeva, saab ta aru, millist vaeva pean tegelikult nägema. Praeguseks kõnnib see väike hurmav noormees väga ilusasti, annan parima, et talle ses osas järele jõuda.

Kõnnile pani suuremat sorti piduri asjaolu, et vasaku jala põlv läks keharaskuse all tugevasse ülesirutusse, mis ühe terapeudi sõnul tähendaks mõne aasta pärast põlve täielikku läbikulumist. Kuna mõte põlveproteesist mind ülemäära ei rõõmustanud, kõndisin pikka aega vasakut jalga kerges flektsioonis (pisut kõverana) hoides. Kasutasin siis pidevalt oma harkkeppi. Mai lõpus kinnitas praegune füsioterapeut, et põlv läheb üle harva ja väga vähe, mistõttu soovitas trennivälisel ajal siiski sirutatud jalaga kõndida. Kui mul mingitel üritustel mind kukkumistel püüdvat “turvameest” käepärast pole, kõnnin taas kindluse mõttes tihti 4-harkkepiga. Teine vihje põlve poolt võis olla käsk hakata ometi korralikku dieeti pidama (nendele, kes mind mõnda aega kohanud pole, võin kinnitada, et õnneks olen siiski veel heas kaalus)!

Pisut paranenud on ka mu vasaku käe seisukord, kuid igapäevategevustes see käsi mind siiski veel ei aita. Kõne on väga põhjaliku igapäevase lihastreeningu tulemusel halvatusest vabanenud keele-, suu- ja põselihastes juba nii paranenud, et loetud nädalad tagasi mõistis mind ka mu elukaaslase õe kuueaastane poeg (kel väikeste lastega kogemusi on, teab, et sellises vanuses lapsed ei saa vahel päriselt ka täiesti terve inimese jutust aru).

Kindlasti soovin rõhutada oma hiigelsuurt tänulikkust selle eest, et mu sissekandeid loete ja nende kohta mulle vahel kommentaare ja muud tagasisidet edastate. On ääretult lohutav ja rõõmustav teada, et olete nõus oma väärtuslikku aega minu sõnadesse valatud tegemiste jälgimisele pühendama. Tänan teid!

Ühtlasi vabandan, et siia tihemini ei kirjuta – eelistan teha blogisse täiendusi, kui on, mida teatada. Igasuguste vähetähtsate infokillukestega ei soovi seda blogi risustada ja teie aega selle lugemisele tarbetult raisata.

Teie,
Silvia

————————————————————————————————————-

Dear people who are with me in your thoughts on this road through hell.

Today, the third decade of my life will be filled. The feeling is already pretty old … being only 30 years old. Thank you for helping me to reach this important point in time in my homeland! In addition, it more and more seems to me that age can not only be counted in years a person has spent in this world but of all the collected experiences. I feel more and more that maturity is hidden to the age, or at least a spiritual age.I have recently had many reasons to read people’s thoughts about life and think about these thoughts in depth. I believe that one of these ideas will also help many of you, because I find it hard to believe that many of you live in some fairy tale land with no thunder and no a stumbling blocks at all. The famous Winston Churchill said that “If you are going through hell, keep going ” because there is no reason at all to rest legs next to the heating hell boiler and enjoy the view. A person just needs to push through regardless of how difficult it is, because after all there is the sunny world waiting for us in the other side of the hell where we are trying to reach. Similarly, I thought of the classification of concerns and problems. In high school one of my classmates asked me if I don ́t have any problems at all, probably referring to my cheerfulness and abstinence of lamentation. I replied to him that there really are no problems, but what I did not explained at that point was that any lesser concern should not be classified as severe as it would force many people more likely to sink. Wailing and complaining constantly to all about your concerns is not useful at all –what would the humanity become if everyone similary behaves? It’s true – my current situation could be classified as a severe problem, but I do not see any reason to be constantly complaining – it could also be applied to other people who are suffering with a severe trauma. In fact I believe that the accident I had was actually quite lucky – if it could be expressed this way – after all, despite of the opinion of my first doctor, the neurosurgeon, I still survived, though barely, but nevertheless. I’ve noticed that when people have bigger avalanche of problems dropping on to them, the most important rises on surface. I ́m afraid that with the foregoing, I left you a somewhat more positive impression of me than my current situation really is – stress and depression sometimes arise (though not too often thankfully) very high to the sky, and then the pain flowes from my eyes together with of the ocean-full of tears.

Now, I ́d give a small insight into the progress of my physical health and the current situation. A progress over which I am indeed so very proud of is my very flimsy-looking gait ability. Although not very nice visually, that walking is independent, without any sticks or help of others. However, it is extremely uncertain, which means that I won ́t go walking by myself without “security guards” anywhere outside of the smooth surface and training time in this point. In addition this walking is extremely slow and exhausting, and the steps are so small that any average leprechaun could walk past me very easily. However, it is my own walk, over which I am, indeed, tremendously proud of. This is probably also quite well understandable to you. I would like to emphasize very strongly that learning to walk is very hard. One of my girlfriends, mother of a small child, once even told me that due to the fact that she sees, what kind of a crazy trouble learning to walk is for her older child, she can really understand what kind of trouble I really am having. Today, this little adorable young man walks very nicely, I ́m giving my best to catch up with him in that respect.

A greater brake was put on my gate by the fact that under the weight of the body the leftknee went strongly backward, so that one therapist said that would mean a complete knee frayment after a few years. Because the idea of a knee prosthesis is not too pleasing to me, I walked my left leg slightly curved for a long time. Due to that I used my special old walking stick constantly. In late May, the current physiotherapist confirmed that my knee goes backward rarely and very little, so she recommended me to walk with an outstretched leg.  If I am in some events without my “security guard”, for safety reasons, I usually walk with my old special walking stick. Another hint that the knee could have been given me is to start with a proper diet already (for those who have not met me some time, I can confirm that, thankfully, I’m still in a good weight)!

Also, the condition of my left hand has slightly improved, but the hand still does not help me in daily activities. My speech also has improved as I perform daily muscle trainings with the muscles of tongue, mouth and cheeks that have freed from the paralysis. My speech has improved so much that some weeks ago even my partner’s sister ́s, six-year-old son understood me well and just a week ago my brother’s 4 year old daughter understood me on her birthday party (who has had experience with small children, probably know that at that age children do not sometimes get the speech of a perfectly healthy person).

Most certainly, I would like to highlight my enormous gratitude for the fact that you are willing to spend your precious time to read my entries, write comments and give me other feedback. It is extremely comforting and gratifying to know that you are willing to devote your valuable time to monitoring my doings that I´ve put into words. Thank you so very much!

I also apologize for not writing here more often – I prefer to make upgrades to this blog if there is what to report. I don ́t want to clutter this blog with all sorts of minor pieces of information and unnecessarily waste your time reading this.

Yours truly,

Silvia