Raske töö jätkub / Hard work continues

Soovin teile väga armastusväärset ja ilusat sõbrapäeva, mu kallid – et ükski oluline sõber kallistamata ei jääks! Tasuks meeles pidada, et šokolaadisöömine liiga suurel hulgal pole tervisele (ja taljejoonele) eriti hea 🙂

Mul teile häid uudiseid – ilmselt ei tundu see tervele inimesele küll mitte mingit mainimist vääriva asjaoluna, aga need, kes on korra kaotanud võime kõndida, mõistavad ilmselt mind hästi. Nimelt alustasin juba 20. jaanuaril kõndimist ühepunktikepiga (nagu harjavars, aga lühem), millele toetudes tasakaalu ei leia, mis tähendab, et eelkõige pean leidma toetuse ja tasakaalu enda jalgadelt ja kehalt korsetilihaste abil. Tegemist on endise halvatu jaoks päris raske ülesandega, aga areng ses osas paistab õnneks toimuvat. Tõele au andes kõnnin sel moel siiski vaid siseruumides, sest talvine jää ja sulalumi sunnivad mu kiirelt kukkuma. Ja uut pauku ma vastu pead (või mujale) tõepoolest ei taha ega vaja kohe kindlasti.

Mõned teist kindlasti keelduvad mõistmast, miks ma endiselt veel ei suuda kõndida – õnnetusest on ju möödas 2 aastat ja enam, kui 2 kuud. Selgituseks tuletan meelde põhikooli bioloogiatunnis õpitu – närvirakkude ja –ühenduste taaskasv on tõepoolest erakordselt aeglane protsess, olen seda nüüd väga hästi mõistma õppinud.

Sama lugu tundub olevat vormelilegend Michael Schumacheri paranemisega. Elan talle väga kaasa, aga koomast teadvusele jõudmine on arusaadavalt väga pikk ja väga aeganõudev protsess.

Olen väga tänulik kõigi kommentaaride eest siin keskkonnas ja eraviisiliselt – need aitavad meeles pidada, et mul on palju toetajaid sel väga raskel teel ja annavad tegutsemisindu edaspidiseks. Eelmise sissekande järel sain küsimuse, mis puudutas minu lugemisvõimet. Võin õnnelikult teatada, et lugemine on mulle endiselt kallis. Vahel vaevab mind väike kõrvalnähe,– nimelt kasutan tihti järjehoidjat, et reavahetus jätkuks ikka õigesti. Uskumatu, aga vahel saab jutt loogilisena jätkuda ka ülejärgmisel real (mõnes teoses). Lugemine on läinud küll mõnevõrra aegasemaks, aga minu suureks õnneks ei saanud suuri vigastusi minu vasak ajupoolkera, mis teatavasti vastutab eelkõige intelligentsi ja adekvaatsuse eest, nii et loetava mõistmine on säilinud.

Ka vasaku käe liikuvus on paranenud ja vasak õlalihas pole enam nii hirmus nõrk, kui varem. Siiski ei aita vasak käsi mind veel üheski igapäevatoimingus, nii et parema käe osavuse kasvatamine jätkub endiselt.

Aktiivselt käin Keila taastusravikeskuses ning pärast mulle pandud väikest mõnenädalast puhkust jätkan taas barokambriseansside (hapnikukamber) ja külmakambriga. Need on end taastusravis hästi tõestanud ja vähemalt barokamber (kus olen juba tükk aega käia saanud) paistab minu peal hästi töötavat.

Ka kõnevõime on paranenud – tundub, et mitmed keele- ja põselihased on halvatusest vabanenud (siiski mitte veel kõik lihased). Endist kõneviisi hüljates pean nüüd kõnelema hirmus aeglaselt, et jõuaksin kõik häälikud selgelt välja öelda (jeerum, kuidas ma seda aeglust ei salli – kes mind lähemalt tunnevad, mõistavad ilmselt hästi, milliseid põrgupiinu pean aeglaselt kõneledes kannatama). Õnneks saavad minust enam-vähem aru juba ka võõrad inimesed, kes pole minu sõnade mõistatamisega harjunud. Kallid sõbrad, kui te mu jutust hästi aru ei saa, palun paluge öeldut korrata kuni ütlen sõnad arusaadavalt ja hästi. See on tegelikult osa igapäevasest kõnetrennist.

Tegelen ka kirjutamisega (nii käsitsi, kui arvutis). Käsitsi kirjutamine aktiveerib kogu aju ning on taastusravi seisukohalt küllalt oluline. Arvutis kirjutamiseks olen õppinud ainult ühe käega trükkima – võite ilmselt ette kujutada, kui närviajavalt aeglane see on.

Olge hoitud ja kaitstud, mu armsad!

Silvia

———————————————————————————————————–

I wish you a very lovable and beautiful Valentine’s Day, my dear ones! I hope no important friend will be left unhugged! Keep in mind that too large amount of chocolate is not very good for your health (and the waistline) 😉

I have good news for you – it probably does not seem so good for a healthy person. However, those who have lost the ability to walk probably understand me well. On January 20th I began walking with a simple walking stick that doesn’t support me at all and doesn’t help me find balance. This means that I need to find balance and support from my feet and body. It is quite a difficult task for the former paralytic, but fortunately the development in that area seems to be happening. To be honest I only walk this way indoors in winter because on ice and snow I could fall rapidly. A new injury is not wanted or needed right now for sure.

Some of you will definitely refuse to understand why I still can not walk yet – after all, it has been more than two years since the accident. To clarify, let me remind you biology lessons in primary school where we learned that the nerve cell connections and re-growth is indeed an extremely slow process – I’ve learned to understand it very well now.

The same story seems to be with the improvement of the formula-legend Michael Schumacher. I follow his situation on a daily bases. Waking up from his coma is understandably a very long and very time-consuming process.

I am very grateful for all the comments on this site and privately – they help me to keep in mind that I have a lot of supporters in this very difficult path and they give me the will to act in the future. Following the previous entry I got a question concerning my ability to read. I can happily report that the reading is still dear to me. Sometimes a small side-effect is bothering me – namely I often use the bookmark to continue reading from the new line properly. Unbelievable, but sometimes story can continue logically on the second line from the actual one. Reading has become somewhat slower, but luckily I did not get an injury in my left hemisphere, which is known to be primarily responsible for the adequacy and intelligence. So that understanding the text has remained.

Also, the mobility of the left arm is healed a bit and the muscle of the left shoulder is not as weak, as it was. However, the left hand does not help me in any daily action yet, so the right hand dexterity cultivation still continues.

Actively I go to Keila rehabilitation center, and after a few weeks of vacation I will continue with oxygen- and coldchamber. They have proven themselves well in rehabilitation process and at least oxygen chamber (where I have went for a long time) seems to be working well on me.

The ability to talk has also improved – it seems that the numbers of paralyzed muscles in tongue and cheek have loosened a bit (though not all of the muscles). Now I have to speak slowly so that you can hear me say all the phonemes clearly (gosh, how I can not stand the slowness – the ones who know me better, probably understand very well the hell I have to suffer, speaking slowly). Fortunately, even strangers already more or less understand me, (people who are not accustomed to guessing my words). Dear friends, in case you don’t understand me very well, please ask me to repeat. This is actually a part of everyday speech rehearsals.

I also practice writing (manually and on the computer). Handwriting activates the whole brain, and is quite important in terms of rehabilitation. I’ve learned to use only one hand typing on a computer – you can probably imagine how slow it is.

Be protected and kept my beloved ones!

Silvia