Tänane päev on eriline iga eestlase jaoks, kes hindab seda, et juba 25 aastat oleme saanud tunda end vabana, tegutseda siin usinate ettevõtjatena ja hoida tihedaid suhteid välismaailmaga. Mina läksin sel aastal kooli. Siiski märgib see suur päev (ja aktiivsed vihmapilved meie vaba maa kohal), et suvi on lõppemas
Loodan väga, et teil oli ilus suvi, kus soe päike silitas te põski ja tõi ka naerusära silmadesse. Nagu ilmselt juba aimate, elasin enda suve pigem tegemiste-, kui puhkusevaimus. Leidsin kontaktid mitme erineva väga professionaalse neuroloogiga siit ja lähiriikidest ning sain neilt ka häid soovitusi edaspidiseks.
Üks soovitatud ettevõtmistest, mis juba praegu üllatavalt häid märke näitab, on mind taastumisteel kindlameelselt saatnud väga tugevatoimelisest uimastavast spastikarohust loobumine, et selgitada välja selle tegelik vajadus.
Kas pole pisut koomiline, et õnnetusejärgselt tõeliselt raskes olukorras välja kirjutatud rohtu peeti küsimusteta igati sobivaks veel aastaid hiljemgi. Alles mõned nädalad tagasi soovitas Norras tegutsev kõrgetasemeline arst mul proovida elu ilma selle ravimita, et näha, kas ilma selle rohuta oleks olukord teistsugune. Arvestades selle ravimi tugevust ja mind saatnud maksimumannust inimorganismile, kaasneb protsessiga aeglane võõrutamine.
Tänaseks on võõrutamine toimunud kolm nädalat (nulldoosini on veel aega) ja tulemused on lähedalseisjate sõnul juba praegu suurepärased – kui varem näis, et õnnetus on viinud minult kogu sära ja aktiivsuse ning asendanud selle uimase ükskõiksusega, siis oma suureks kergenduseks ja südamerahuks saan öelda, et seda põhjustas suures osas see kange ravim. Tõenäoline, et mingi osa kadus ka õnnetuses, aga päris kindlasti oli palju süüdi ka see rohi. Nii et mu kallid sõbrad – mind ei saa veel päris maha kanda! Ka enesetundes on suurem “kohalolek”, kui veel mõned kuud tagasi, mil olin väga selgelt veel kusagil “eemal”, kuigi tuleb tunnistada, et ise ma sellest küll aru ei saanud ja pidasin end uhkelt ikka endiseks.
Selle saavutusega seoses tunnen end juba palju rohkem sellesse ellu naasnuna, kuigi füüsilise poole pealt vajab keha veel päris palju turgutamist. Öeldakse ju, et “terves kehas terve vaim”, millest võib välja lugeda ka seda, et ilma terve vaimuta pole ka tervet keha väga mõtet eriti oodata. Siiski pean rõhutama, et ma pole oma “kohalolekuga” veel kaugeltki endine, ikka kaugelt ka mitte kohe. Aga ka millimeeter loeb nii raskes olukorras päris palju, nagu mulle öeldi mõned kuud pärast õnnetust Haapsalu taastusravikeskuses.
Jaapani kirjanik Haruki Murakami on raamatus “Kafka on the shore” (“Kafka mereramnnal”) kirjutanud eesti keelde tõlgituna umbes nii:
”Ja kui torm kord läbi saab, ei mäleta sa, kuidas sellest läbi said, kuidas sul õnnestus ellu jääda. Sa ei saa tegelikult iialgi kindel olla, kas torm sai tõesti läbi. Aga üks on kindel – kui sul õnnestus tormist väljuda, ei ole sa enam sama inimene, kes sinna sattus. Selles tormi mõte seisnebki.” Täpselt selles paistab seisnevat ka rasketest õnnetustest taastumise mõte. Jääb üle vaid loota, et tormist väljub parem inimene, kui sellesse sisenes. Võib-olla väga ennatlikult, aga usun, et väike osa sellest põrgulikust tormist on minu jaoks juba möödunud, kuigi tean, et suurem ja palju raskem osa seisab veel ees.
Suvel olin vist ikka päris sügaval udulooris hõljumas, sest tundsin teatavat hingesugulust Remarque’i raamatus “Aeg antud elada, aeg antud surra” peategelase Graeberiga, kes lahingupuhkusel Saksamaal tundis, kuidas tal on kôik nädalapäevad sassis, sest lahinguväljal viibides kadus vajadus järge pidada ja ka puhkusel ei tulnud see harjumus. Nii oli mõned kuud tagasi ka minul ja see oli minu jaoks ääretult häiriv. Kindlasti ei saa ma väita, et olen nüüd oma endisel tasemel, oh ei, aga esimene pisike samm selleni on siiski astutud.
Juunikuu alguses vaatasin viie aasta taguseid pilte oma külaskäigust venna juurde Norrasse tema tollasesse kodulinna Stavangeri Atlandi ookeani ääres. Matkasime mitmetunnisel väga väljakutsuva ronimise näol kuulsale kaljule Preikestolen. Ronimine oli väga raske ja väsitav (ja muidugi õnnestus minul juba retke alguses astuda pea põlvesügavusse porilompi, mis jalga just kuivemaks ei teinud), aga üles kaljule jôudes oli vaade lihtsalt imeline (ja märg jalg läbivettinud teksades, sokkides ja tossudes ei häirinudki).
Et mitte täielikult môistust kaotada pean uskuma, et pean ka praegused tôelised raskused läbima, et jôuda sihtmärgoni, kust avaneb imeline vaade. Kuigi aja edenedes kasvavad minu kahtlused taastumise täielikkuse osas suure kiirusega, tahan siiski veel loota ja uskuda.
_________________________________________________________________
This day is very special to every Estonian who values that for 25 years we’ve had the chance to feel free in national sense being able to work as entrepreneurs and communicate with the world outside our borders. I went to school that year. Nevertheless, this important day (and huge active rain-clouds above our free ground) marks that the summer is ending.
I very much hope that you had marvelous summer with sun caressing your cheeks and bringing shining laughter into your eyes. As you might already assume, I spent my summer rather doing than relaxing. I reached contact with with some very professional neurologists from Estonia and the countries nearby and had some very good advice for the future.
One suggestion that is showing some surprisingly great results already is abandoning a very strong narcotic anti-spasticity medication to find out if I actually need it.
It seems quite comic that medicine prescribed to me when my situation was really serious was considered suitable for years later without questioning anything. A few weeks ago a very professional doctor in a Norwegian university hospital suggested me to try living without that medicine to find out what my situation would be without it. Given the intensity of the drug and the fact that I was taking maximum doses allowed to human, the drug withdrawal is slow. For today, it has lasted for about three weeks (there still is time until the zero-dose is reached) but the results are wonderful already, according to my close ones – if earlier it seemed that the accident has taken away all my radiance and activity replacing it with giddy indifference, then to my relief and peace of mind I can assure that it was caused by that medicine in a great deal. It is likely that some of that radiance is taken from me in the accident but the drug was responsible as well. So my dear friends – it is too soon to write me off just yet! Even my feeling reflects a greater “presence” than a few months ago when clearly I was “elsewhere”, although I must admit I suspected nothing to be wrong.
Having achieved this I already feel like I’ve returned closer to my life, although my body needs a lot more work on the physical side. It is said that “a healthy mind is inside a healthy body”, which might be interpreted as “without healthy mind, healthy body shouldn’t be expected”. Still, it is important to emphasize that being more “present” doesn’t certainly mean that I’m as I used to be, very far from it to be honest. But in such serious conditions even a millimeter counts, as I was told in Haapsalu rehabilitation center a few months after the accident.
In his book “Kafka on the shore”a Japanese writer Haruki Murakami has said:
”And once the storm is over you won’t remember how you made it through, how you managed to survive. You won’t even be sure, in fact, whether the storm is really over. But one thing is certain. When you come out of the storm you won’t be the same person who walked in. That’s what this storm’s all about.” To me this also seems to be the idea of recovering from serious accidents. I can only hope that the person who walks out of the storm has turned better of the person that entered the storm. It might be awfully premature but I believe that a little part of this hellish storm has bygone me already; although I know for sure that greater and more difficult part is still to come.
I was floating very deep in the mist in summer because I felt a certain unanimity with the main character Graeber of Remarque’s “Time to live, time to die” as he, having returned to Germany for a vacation mixed up all the weekdays as there was no need to keep track on them on the battle field. The habit didn’t return on vacation. I had the same trouble a few months ago and it was extremely disturbing for me. Certainly I cannot claim that I’ve returned to my pre-accident status, for sure not, but I think I’ve taken the first small step.
In the beginning of June, I watched the pictures taken 5 years ago where I visited my brother in Stavanger, Norway, next to Atlantic ocean. For several hours we hiked/climbed on the famous Preikestolen cliff – a really wearisome and difficult way (and of course I stepped in a deep muddy slop in the beginning that didn’t actually make the foot more comfortable or dry), but having made it to the top on the cliff, the view was magical (and my wet foot with wet jeans, sock and the wet sneaker didn’t bother me at all anymore).
For not to completely lose my mind I have to believe that I have to pass the current hardships in order to reach the goal where the view is magical. Although my doubts about the full recovery grow in high speed as time progresses, I still want to hope and believe.