Sündmusterohke sügis /Eventful Fall

Aitäh kôigile, kes mu edusamme kiitnud on või muul moel tagasisidet andnud – need sütitavad mind. Aitate mul jätkuvalt mõista, et ma ei ole selles koleduses üksi.

Oma blogimise alguses avaldasin, et kirjutan teile vaid siis, kui on, mida kuulutada. Saan puhtsüdamlikult kinnitada, et pidasin sel hetkel silmas vaid positiivseid juhtumisi. Ja nüüd pean teatama peaasjalikult hoopis halvast.

Laviin läks lahti augusti lõpuosas. Elu märkis selgelt, et pean õppima kanda ja põlve korralikult tõstma, et varvas kuhugi ei takerduks– märge oli väga selge ja valus, sest esikuvaiba narmaste taha komistades kukkusin küll parema käe ja mõlemate põlvedega hoogu pidurdades oma vasaku labakäe peale VAIBA KESKELE. Parema käe ja põlvedega suutsin hoogu veidi pidurdada ja nägu kaitsta. Aga vasak käsi jäi keha alla – ja esimestel kukkumisjärgsetel päevadel oli see nagu poksikinnas – kui turse nädalakesega suuremas osas taandus (vähemalt paistis taanduvat), siis verevalumid võtsid üha säravamaid toone ja passiivne liigutamine tekitas pöidlas põrgupiinasid.

1,5 nädalat hiljem läksin siiski EMOsse kätt kontrollima ja pärast ääretult valusat röntgenpildi tegemist ja tundidepikkust ootamist arsti ukse taga sain üllatava uudise – pöidlaluu on liigese kõrvalt korralikult pooleks murdunud, mistõttu sain pöidlakipsi õnnelikuks omanikuks. Tegelikult ei olnud see mu esimene kips ega taevas hoidku, esimene luumurd, aga nad olid esimesed Eestimaa pinnal. Kui mäletate, sattusin tänasesse lahtise luumurru kaasabil oma koljuluus ja esimese kipsi vasaku randme toetuseks sain mitmed aastad tagasi Lätis, Césise suusamägedel lumelauaga uhkemaid tiire teinuna õhtul viimast sõitu sooritades laugel lastemäel. Kuigi luu siis ei murdunud, olid liigesekanalid verevalumeid täis ning peeti kipsi vääriliseks.

Kuna valu sõrmedes, labakäes ja randmes ei soostunud üldse järele andma ja ei lasknud mul ka magada, läksin kolm päeva pärast pöidlakipsi saamist taas mitmeid “huvitavaid” tunde EMOsse veetma ning mu randmest tehti seal nii röntgen-, kui kompuutertomograafiapildid, mis minu suureks rõõmuks näitasid valule vaatamata terveid luid ning arst soovitas piinade vähendamiseks lihtsalt rohkem valuvaigisteid süüa. Ukse taga jõudis minuni päris huvitav mõte. Usun nimelt, et oleme taassündivad tegelased – sama hing peab elama mitu elu. Mulle hakkas tunduma, et pean selles elus oma keha nii palju lõhkuma, kui minu võimuses.

Käesolevaga tundun olevat õigel teel, sest juba septembri lõpuosas, vaid kuu aega hiljem (üleeile), teel teraapiasse kadus kodutrepil kindel pind ja kukkusin nägu ees trepi keerukoha ja seal paikneva aknalaua (või millegi muu, äkki käsipuu) vastu ja tegin endale tõsiselt liiga – tund aega hiljem EMOs selgus vasaku poole näo-koljuuude hulgimurd, sealhulgas põsesarna killuline murd ja ka silmakoopaluumurd. Lisaks sai vask esihammas raevuka löögi ja kuigi luu jäi terveks, jään sellest tõenäoliselt ilma. Aga õnneks ütles mu suurepärane hambaarst juba aastate eest, et tänapäeva ortodontia teeb imesid. Täna hommikuks oli vasak silm täiesti kinni paistetanud ja tõeliselt potisinine. Tundide möödudes hakkas väike valguskiir siiski paistma, aga sina läks üha jõulisemaks.

See võib kõlada küll hirmus esoteeriliselt (ärge muretsege – südames olen siiski teadusinimene, lihtsalt avatud meelega), aga olen mitmelt poolt kuulnud, et enne sündi antakse hingele mingid ülesanded/raskused, mis tuleb algavas elus läbida. Kui ka need valusad-sinised katsumused juhtusidki olema minu to-do nimekirjas, olen tegelikult tänulik, et see juhtus just praegu, mil olen kodusel reźiimil ja näitan nägu välja küllaltki harva.

Augusti lôpus lugesin artiklit noorest sünnitrauma tagajärjel ratastooli surutud naisest, kes vaatamata raskustele püüab sellest olukorrast pääseda. Siiski ütles ta, et ta elu eesmärk vôibki olla vaid teiste motiveerimine ja neile näitamine, et elada saab ka selliste suurte raskuste valguses. Kuigi ma ei kavatse veel alla anda, olen vahel môelnud, et äkki on ka just selline eesmärk minu elul – plaksutage inimesed, kes on mulle sellist saatust juba ammu kuulutanud! Tunneksin uhkust, kui saaksin kellelegi väikeseks motivatsiooniks olla. Selle tohutu eelisega, et sain 27 aastat elada ja ôppida-töötada täiesti terve ônneliku inimesena. Sellist eelist paljudel minu kaasrändajatel siiski ei ole. Selles mõttes saan tunda end mingis mõttes priviligeerituna – mõistaksite mind hästi, kui mu saatusekaaslastega pisut rohkem kokku puutuksite.

Olen veendunud, et minevikusündmusi ei tohi endaga kaasas lohistada nagu vana kasukat. Vanad kasukad peaks jätma minevikku ja tänasesse tooma vaid ôppetunnid arvukatest eilsetest.

Oma peamise trauma õppetunde alles otsin, aga viimase draama suureks õppetunniks pean nägemist, et oma suure trauma üle südantlõhestav nutmine ei pruugigi olla ülemäära mõistlik, sest, nagu saatus mulle väga selgelt ja ääretult valusalt näitas, saab olla veel väga palju halvem. Kõik oli enne ju tegelikult päris okei ja asjad liikusid pisut paremuse poole. Tähendab – peaksin ilmselt vähem muretsema ja rohkem elu usaldama.

Siinkohal märgiksin suurt komplimenti, mille üks mu logopeedidest (kellega kohtun kord nädalas) mulle andis – ta ütles nimelt augustis, et mu kõne on oluliselt parem, kui ta minuga töötamise alguses oleks arvata julgenud. Ja enda arvates olen kõnearenduses alles poolel teel. See uudis tegi mu südamest tõeliselt õnnelikuks!

Isegi, kui saatus ei taha, et ma päriselt taastuksin, saan teile lubada, et teen omalt poolt kõik võimaliku, et tervis tema täies hiilguses tuleks.

Samamoodi kirjutas Remarque oma suurepärses raamatus “Taeval ei ole soosikuid” väga huvitavama mõtte: äkitselt oleme kôik langenud inglid, kes peavad heastama oma patud aastatepikkuse türmiga siin maa peal? Et see, milles praegu elame ongi põrgu, mitte see halvem variant teispoolsusest, mille eest kirik hoiatab. Selles valguses olen inglina küll palju pahandust korda saatnud.

_______________________________________________________________

Thank you very much to those who have praised my progress or given me feedback in some other way – it encourages me very much. This way you help me realize that I’m not alone in this horror.

In the beginning of this blogging I stated that I’ll write you only if there is something to announce. I can assure ingenuously that I meant only positive and happy news by that. And now I have to inform you of something pretty bad.

It started in the end of August. Life noted me clearly that I have to learn lifting my left heel and knee correctly, so that the toes wouldn’t stumble anywhere – the sign was very clear and painful as I fell in the CENTER OF THE CARPET on my left hand stumbling to the carpet fringes, slowing down the fall with my right hand and both knees protecting my face. But my left hand was left under my body – and during the first days it looked like a boxing glove – when the swelling mostly retreated within a week, then the bruises acquired shiny blue colors more and more and moving the thumb passively was devilishly painful. So, about 1,5 weeks later I went to the emergency room and got surprising news after taking a really painful X-ray picture and waiting there for hours – the bone of my thumb had been broken next to the joint. Actually it wasn’t my first gyps’ splint and not the first bone break but they were first in Estonia.

As you might remember I was sent to today with the help of an open skull break and I got my first gyps’ splint many years ago in Latvia, on the snowboard hills in Césis on the last ride of a tiresome day. Even though the bone wasn’t broken, the articular channels in the wrist were filled with bruises and considered worthy of a gyps’ splint.

As the pain in my fingers, hand and wrist didn’t give up and therefore I couldn’t sleep, I returned to the emergency room three days later – but as it turned out, my bones were intact. Waiting there at the door, a quite interesting thought came to me. As I believe that we are subject to reincarnation – the same soul has to live many lives, I started to believe that I have to break this body as much as possible in this life.

And I seem to be on the right track because a month later in the end of September (the day before yesterday) on my way to a therapy I lost the safe ground from under my feet on my home stairs and fell hurting myself seriously – an hour later in the emergency room it turned out that I have multiple fracture of my facial and skull bones, including a fragmented break of my left cheek bone. On top of it, my left front tooth had a hostile hit and even though the bone remained intact, I’ll probably lose it. But fortunately, my amazing dentist told me years ago that modern orthodontics makes miracles. For this morning my eye was swollen shut totally and turned so so blue. In a few hours the light started to shine through but everything turned more and more blue.

This may sound very esoteric (don’t worry – I’m still a scientific person in my heart, just with an open mind), but I’ve heard from several sides that before the birth of a soul some challenges/ difficulties are given it to pass throughout the life. If these painful ordeals happened to be on my to-do list, I’m really grateful that it happened just now, when I’m mostly at home, and show my face to the public relatively rare.

In the end of August, I read an article about a young woman using a wheelchair as a result of birth trauma, who, despite the difficulties is trying to get out from this situation. However, she said that the goal of her life may be only motivating others and showing them that a person can also live in such difficulties. Although I do not intend to give up yet, I’ve sometimes thought that maybe there is similar purpose to my life – applaud people who have long been preaching to me from such a fate! I would feel proud if I could be even a small motivation to someone. It’s a huge advantage that I got to live and study-work as a completely healthy happy person for 27 years. Many of the people sharing my fate don’t have such an advantage. In this sense, I feel privileged – you would understand me well if you knew the people sharing my fate a little better.

I am convinced that the events of the past must not be dragged with us like an old coat. Old coats should be left in the past and only lessons of many yesterdays should be brought to today.

I’m still looking for the lessons of my main trauma but I consider the greatest lesson of the latest drama that crying so heartbreakingly over my main trauma might not be too wise, after all because, like fate showed me very clearly and extremely painfully, things could be much worse Everything was actually, after all, pretty okay before, and things went a little better all the time. I mean – I should probably worry much less and have more confidence in life.

Here, I would like to share a great compliment with you, a compliment given by one of my speech therapists (whom I meet once a week) – in August she told me that my speech is much better than she would’ve dared to believe in the beginning when she started working with me. And I truly believe that in developing speech I’m only halfway. This news made me really happy, from the bottom of my heart!

Even if fate doesn’t not want me to recover fully, I can promise you that I will do everything possible that health would come in its full glory.

Similarly, Remarque wrote a very interesting idea in his wonderful book, “Heaven has no favorites”: what if we all are fallen angels, who are required to make reparation for our sins with many years here on earth? That this, in which we now live is hell, not the bad option that the Church warns us from. In this light, I’ve done lots of trouble as an angel.