Rääkisin just tuttavatega mingit seika ülikooliajast ja ühel hetkel välgatas minu lauses fraas: “/…/ olles mitte liiga ammu loengusaalides pinki nühkinud.” Alles mitu tundi hiljem, enne magama jäämist mõistis minu padjal puhkav pea, et mingil põhjusel tunduvadki minule kõik õnnetuse-eelsed sündmused “just äsja,” kuigi tegelikult on asi äsjasele mitte just ülemäära lähedal.
Inimmõistuse kronoloogia (vähemalt minu oma) jätab üksluised sündmustevaesed perioodid elus täiesti süüdimatult asjakohaste arvestusest välja. Nagu jääb arvestusest välja tühjana keriv lint (video)kassetil, olgu teda kasvõi meeter. Tegelikult on ka taastumisaeg minu elus kaugel sündmustevaesest, mingis mõttes vist rikkalikumgi õnnetuse-eelsest elust, aga ilmselt tahab aju selle perioodi lihtsalt vahele jätta.
Ma pole seda veel täiesti selgeks mõelnud, aga olukord paistab minule mingis mõttes selektiivmälu funktsioonina susata keti otsa ainult värvilised pärlid. Või nagu suurte aukudega juust – kuigi juustuviil põhimõtteliselt on leival, ei jätku seda igale ampsule. Samamoodi on ka taastumisaeg täiesti olemas ja mäletan enamikku sellest hästi, lihtsalt tunnetan seda rasket perioodi pigem pausi-aja, mitte päriseluna.
Toomaks sedagi perioodi oma elust enda jaoks suuremasse fookusesse, külastan paljusid teatrietendusi ja kontserte ning võtan osa ettevõtmistest, milleks varem töö ja hobide kõrvalt aega ei jäänud. Seda kõike siiski vaid enda praeguste füüsiliste võimete piires – ohutunnetus on “lindi” jätkumiseks siiski väga oluline.
Kutsun üles teidki tooma ellu mäletamisväärseid, unustamatuid olukordi, et mälu ei saaks neid võtta lihtsalt järjekordsete aukudena juustuviilus.
Ilusat Vabariigi aastapäeva-aega! Hoiame neid, kelle jaoks meie uhkuse päev märgib traagika alguse aastapäeva.
**********************************************************************************
I just discussed some fragments of my university-time with an acquaintance and a phrase appeared in one of my sentences “/…/having studied in university not that long ago”. It occurred to me hours later falling asleep that events preceding my accident seem to have just happened, even if the “just” is not overly near in the timeframe.
The chronology of human brain (mine, at least) seems to skip the less eventful times altogether, quite irresponsibly. It’s just like the part of the tape in a (video)cassette in between the songs that doesn’t really count, even if it’s a meter long. My recovery-time has actually been far from being uneventful, it’s even been much richer than my life before the accident in a sense, but my brain seems to prefer to skip it nevertheless.
I haven’t managed to figure it out completely, but it seems like a function of the selective memory to me to highlight the most colourful moments of life only. Like a slice of cheese with enormous holes in it – the cheese is on bread, de facto, no matter that it won’t make it to every bite. Same goes for my recovery time – I remember most of it clearly, it’s just my brain that seems to take it as more of a pause than a real life.
As I wish to bring more colourful memories to this part of my life as well, I often go to theatres and concerts and take part of different events that come my way. Never forgetting my current physical abilities, nevertheless – the sense of danger should never ever be overlooked as we want the “tape” to continue, after all.
I invite all of you to add memorable, completely unforgettable situations in your lives, so that the memory could never take them as holes in the cheese.
Have a nice anniversary-period of Estonian independence! Let’s hold and protect people whose destiny marks the date of our pride and joy as the anniversary of the beginning of their horrors.