Üleeile sai täis 34 aastat minu sündimisest. Kogu päev oli täidetud erinevate kallite inimeste soovide ja ühisettevõtmistega. Päeval ja õhtul külastasid mind mu kõige kallimad sõbrad, kel õnnestus samas riigis/linnas viibida. Nad tegid mu päevast ja õhtust tõeliselt meenutamisväärse, väga erilise aja.
Juba uinudes meenus mulle Harvardi ülikooli poolt tehtud väga pikaajaline uurimus inimesele õnne toovatest teguritest. Nimelt uuris selle väärika ülikooli meditsiinikooli psühhiaater Robert Waldinger oma meeskonnaga 75 aasta vältel 724 väga erineva elukäiguga mehe elu, kelle hulka kuulusid nii tollaseid Harvardi ülikooli tudengeid, kui ka raske saatusega Bostoni tänavalapsed.
Uuringud hõlmasid erinevaid küsimustikke, intervjuusid peredega ja konkreetsemat meditsiinilist teavet (verenäitajad, aju skaneerimine ja teised arstlikud ülevaatused). Tulemused on lihtsamad, kui esmapilgul võiks arvata – mis on inimelus kõige õnnetoovam? Pakkuda võiks ju pika rivi erinevaid tegureid, mille poole juba koolipõlve algusest (vähemalt oma unistustes) püüdleme. Võtmetegur jääb sellest kategoorist siiski välja, sest inimese õnne, tervise ja nendega seotud pikaealisuse tagavad hoopis tugevad, kindlad ja ka raskustes püsivad inimsuhted. Üleeile õhtul tundsin end tõeliselt õnnelikuna just nende tõttu, kes leidsid, et väärin nende kolmapäevaõhtust aega ja naerukilde.
Aga tänulik olen siiski palju enamatele – kõik mu kallid inimesed nii lähedalt, kui kaugelt, kes arvasid, et olen väärt meenutamist ja õnnesoovi ükskõik, mis kanalit kasutades, on minu jaoks hindamatu väärtusega aare ja õnne allikas.
Aitäh, et olemas olete!
**********************************************************
On Wednesday night I turned 34. The whole day was filled with great wishes and deeds from different close and very dear people of mine. In the evening, the dearest ones to me who happened to be in the same country and same city visited me and made my day a truly remarkable one.
Falling asleep so happily, I suddenly remembered the long term research of factors that are truly responsible of happiness, made by Harvard university. Robert Waldinger, the phychology proffessor of that university and his team made an extensive study of the possible happiness-factors of 724 men with very different backgrounds. The participants were Harvard students at the time and some homeless kids living in the streets of Boston.
The study incorporated different questionnaires, interviews with the family members and some hard core medical information (blood indicators, brain scans and different medical examinations). The results turned out to be simpler than assumed – although one could suggest different factors that’ve been worked for and aimed at since the beginning of school time are relevant to true happiness. The real thing doesn’t fit in these categories at all. A person’s happiness, his health and the resulting longetivity is determined only by the strong, lasting and true human relations that even life’s hardships can’t break. On Wednesday night I felt true happiness thanks to those who believed me to be worth of some hours of their Wednesday evening.
On top of that, I am unbelievably grateful to many more people – all of my dear ones who live near and far who considered me worthy enough to remember and contact me using different channels during their busy schedules. They are invaluable treasures and the source of true happiness for me.
Thank you for being there for me!