Laupäeval osalesin Eesti Kaitseväe Scoutsparaljoni relvavenna ärasaatmisel ja veendusin hingekriipiva imetlusega, millise austuse ja lugupidamisega suhtub Kaitsevägi lahkunud eesti võitlejatesse.
Peielauas vestlesin nii mõnegi teise omaksega, kellega meenutasime kadunukese elukäitumist ning seda, et ta paistis elavat oma eluküünalt tõesti kahest otsast põletades – vahel ei ole seitsme missiooni deemonid ilmselt nõus rahulikumal moel lahkuma. Seda illustreerib suurepäraselt ühe väga lähedase avaldatud mõte: “Vaprad ei ela igavesti, aga arad ei ela üldse”.
Minagi olen seisukohal, et elu peab tõepoolest täiel rinnal elama, kui eluvõimalus juba antud on. Siiski, nagu iga pisitillukesegi detailiga selle võimaluse kestel, oleks ilmselt jätkusuutlikum vajutada gaasipedaali veidi mõõdukama entusiasmiga, arutlesime seal. Nii liigne hoog, kui ka liigne hootus viivad meele ja mõistuse. Seda kõike saamegi ju teada vaid hiljem teiste näitel, ette targutamine kuhugi ei vii.
Ükskõik, milliste peatükkide järel on inimene siit maailmast lahkunud, ei tohiks unustada, millist mõju ta meile avaldanud on. Mõne aasta eest kohtusin USAs Houstoni Raekoja pargis missioonidel langenud ameeriklaste mälestustahvlite juures kuldaväärt suhtumisega: “Inimene ei sure seni kuni sureb viimane inimene, kes teda mäletab.” Hoidkem mälestusi meie seast lahkunutest ja jagagem neid lõbusaid/harivaid/ hirmutavaid/piinlikke hetki ka teistega. Sellest kasvab mälestus suuremaks ja elavate elu rikkamaks.
Samas, veel elades, on meie enda asi hoolitseda, et meist kunagi jagatavad mälestused oleksid ka meie endi silmis piisavalt väärikad ja lõbusad/meid iseloomustavad. Seda rääkis mälestusteenistusel ka Kaitseväe kaplan – eluajal saame oma varasemaid samme ümber kirjutada ja neile esmamuljest palju viisakama vormi anda. Meie elamegi ju oma mälestust juba praegu (nagu siin varasemateski postitutes kirjutanud olen).
Hoidkem minevikku jäänud inimeste jälgi iseendas ja elagem nii, et meie jäetavad jäljed teistes saaks olla mäletamisväärsed.
***************************************************************************************
I participated in the farewell ceremony of an Estonian Defence Forces Scouts Battalion’s brother-in-arms and was deeply amazed at the respect and esteem with which the Defence Forces treats the departed Estonian fighters. At the funeral table, I chatted with several other relatives, with whom we recalled the life of the deceased and the fact that he seemed to live by burning his candle at both ends – the demons of seven missions might not be willing to leave in a more peaceful manner. This is perfectly illustrated by the thought expressed by a very close mourner: “The brave may not live forever, but the cautious don’t live at all”.
I also believe that life should be lived to the fullest, as the opportunity to live has already been given. However, as with every tiny detail during this opportunity, it would probably be more sustainable to press the gas pedal with a little more moderate enthusiasm, we discussed there. Both, excessive haste and excessive slowness, take away the mind and senses. We will only learn all this later from the example of others, nagging won’t lead anywhere.
It doesn’t matter, after which kind of chapters a person has left this world, we should not forget the impact they have left on us. A few years ago in Houston City Hall Park in Texas, I met a precious attitude at the memorial plaques for Americans who’ve died in missions : “A person does not die until the last person who remembers them dies.” Let us cherish the memories of those who have passed away and share these fun/educational/scary/embarrassing moments with others. This will make the memory grow bigger and enrich the lives of the living. At the same time, while still alive, it is our own responsibility to ensure that the memories we leave others about ourselves are dignified and fun/characteristic enough in our own eyes. The Defense Force’s chaplain also said this at the memorial service – during our lifetime we can rewrite our previous steps and give them a much more dignified form than the first impression has been. After all, we are already living our memory now (as I have written here in previous posts).
Let’s keep the footsteps of people from the past within ourselves and live so that the traces we leave in others will be memorable.