Blog Lahja elu loorberid / The laurels of an uncomplicated life

Käin oma kõige vaimukama sõbraga vahel kinoõhtutel tulvil filmielamusest, kõhulihased-krampis-naermist, pop-corni ja kinokommi. Täielikud elu keerdkäikudest välja lülitamise õhtud, see on hiilgav vaimupuhkus!

Eile vaatasime filmi “Täiuslikud võõrad,” mille originaal linastus Itaalias 2016. aastal (“Perfetto sconosciuti”), mistõttu ei olnud süžee mulle suures plaanis võõras, olin seda näinud ka etendusena Draamateatris mõned aastad tagasi, aga pisemad nüansid lähevad kiiremini meelest, kui eneseuhkus tunnistada laseks. Film on suurepärane!

Õhtul hambaid pestes mõisin äkitselt, KUI igav ja hallihelgiline minu elu praegu on (mitte et selles avariieelselt filmi sarnaseid intriige esinenud oleks). Aga kas taoline segapuder ikka õnnelikuks teeks? 

Sündmusterikkus lisab kahtlemata elule vürtsi, aga filmist võrsunud arusaamade kohaselt ka kuhjaga stressi ja ebakindlust. “Äkki jään vahele? Ja äkki OMA naisele/mehele??? :O” Sellest lähtuvalt võiks uskuda, et ka mingis mõttes surmigav elu hoiab mõistust ja meeli (ja lähisuhteid) hävingust ja krahhidest. 

Alati ei saa me loomulikult ise otsustada, kas ellu tuleb mingi inimsuhete keerukusest tulenev ebameeldivalt kirgas sündmus, mis toodi ka filmis välja. Seega peame hoidma teisi selleks, et meid hoitaks.

Igav ja üksluine elu ajab kohati hulluks (aitab mõista, miks lähevad mõned inimesed enneaegselt halliks ja/või sooritavad enesetapu), aga hoiab teisalt suhted reel ja vaimse tervise kuristikuäärelt eemal.

*****************************************************************************

I occasionally visit the cinema with the most hilarious friend of mine – these evenings are truly filled with movie-thoughts, pop-corn, cinema-candy and laughter so that the abs-muscles hurt. They pull the plug from the everyday hurry and stress related to it.

Last night we watched the Estonian version the Italian movie “The perfect strangers” (Perfetto sconosciuti”, 2016), so the plot wasn’t completely surprising to me – it was also performed in the theater Draamateater a few years back. Some nuances had really slipped my mind, which I’m not too proud to announce 😀 The movie is brilliant!

While brushing my teeth in the evening (a great time to let the thoughts fly) I suddenly realized HOW immensely boring and gray-shaded my life currently presents itself (not that my life had been filled with movie-like colorful events before the accident). Does this intrigue-filled life puzzle really make one happy?

Eventfulness adds some juice to one’s life undoubtedly but as the movie indicated, it also brings so immensely much stress and insecurity: “what if I’ll get caught? Maybe even to my wife/husband??? :O ”. The previous indicates that a boring life in some sense helps keep the mind and close relationships from collapsing and destruction.

We cannot always decide ourselves if life brings us some unbelievably uncomfortable events that bitch-slap us hard straight to the face, of course. This is why we need to cherish and guard others, so that they would guard us.

Boring uneventful life can drive one completely crazy quite easily (it also helps understand very well why some people turn grey prematurely and/or commit suicide) but it still keeps the relationships from crashing and the mental health off the cliffs.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top