Mõned aastad tagasi lugesin kahtlemata parimat viimastel aastatel kohatud raamatut – astrofüüsikahuviline Andy Weir raamatut “Project Hail Mary”. Minu jaoks olid raamatusse meisterlikult peidetud väga erinevad emotsioonid – reetmine, jõuetus, segadus, uus ebatavaline tutvus, sellest kasvanud sügav vendluse-segune sõprus, piiritult naljakas situatsioonikoomika, lootus, pisarateni viiv kurbus, ohverdus, uus elu-väljavaade ja uute oludega leppimine/ harjumine/iseenda leidmine selles. Eile õhtul õnnestus mul ka oma kinosõber sellest vändatud filmile meelitada.
Varemloetud raamatutest vändatud filmide vaatamine on mulle terve elu pisut keeruline olnud (mis mul enne kinoplaanide tegemist ununema kipub ), sest minu peas oli film ju teistsugune – pärast raamatu “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad” lugemist umbes 8-aastaselt läks ikka väga mitu aastat enne, kui suutsin lõpuks suure surmaga ära vaadata raamatu ainetel vändatud eestlaste kultusfilmi “Viimne reliikvia”. Nüüdseks olen iseenda ja režissöör Kromankovi filmide erinevusega leppinud – kaua Sa tuuleveskile ikka peksa püüad anda
Eilse “Ave Maria” filmiga läks oluliselt sõbralikumalt, sest erinevused raamatuga ei olnud sedavõrd suured, ootusärevus filmi saabumisest oli alguse saanud juba sügisel, vist septembris, nautisin filmi ülimugaval staaritoolil ägedas seltskonnas ja tegelikult on film väga suurejooneliselt tehtud (nii näitlejatöö, teostus, kõik vaated, kui stsenaarium on igati kiiduväärt).
Raamatu lugemine filmile eelnevalt annab juurde sügavama arusaama (päris iga detail dialoogi ei mahu), aga rikub siiski teatava üllatusmomendi. Tegelikult ei peagi ju iga filmi- ja eluhetk endas üllatust kandma, et olla väärt.
Päris kõiki teises lõigus loetletud emotsioone on filmilinale märksa keerulisem võluda, kui raamatulehtedele, aga tegelikult olid need küllalt lähedal. Ehk film oli kõiki ootusi väärt ja mitte kaugel sellest filmist, mille minu aju mõnda aega tagasi lõi (isegi Rocky’t kujutasin üsna täpselt sellisena ette). Plaanin seda ka teist korda vaatama minna.
Tuleb anda võimalus kõigile teistele lahendustelegi, ka filmimaailma-väliselt – sellest saab kasvada vaid uus väärtus.
*******************************************************************************************
I read an undoubtedly best book I’ve come across in many years, a few years ago – the book “Project Hail Mary” by astrophysics enthusiast Andy Weir. For me, the book masterfully concealed a wide range of emotions – betrayal, powerlessness, confusion, a new unusual acquaintance, the deep brotherly friendship that grew out of it, lots of infinitely funny situational comedy, hope, sadness that leads to tears, sacrifice, new direction and coming to terms with/getting used to/finding yourself in new circumstances. Last night I also managed to lure my cinema friend to see the film of this book.
Watching movies based on books I’ve read before has been a bit difficult for me my whole life (which I tend to forget before making cinema plans 😀 ), because in my head the film was different – after reading the book “Prince Gabriel, or the Last Days of Pirita Monastery” at the age of about 8, it took many years before I was finally able to watch the Estonian cult film “The Last Relic”, based on the book. By now I’ve come to terms with the difference between my own film and this of director Kromankov – how long will one keep trying to beat the windmill? 😀
Yesterday’s “Ave Maria” movie went much more amicably for many reasons – the differences with the book were not great, the anticipation for the film’s arrival had already started in the fall, probably in September, I enjoyed the film in a super comfortable star chair of the cinema with great company and the film is actually very magnificently made (the acting, the execution, all the views, and the script are all commendable).
Reading a book before watching the movie gives a deeper understanding (not every detail can fit into the movie-dialogue), but it does spoil a certain surprise element. In reality, not every moment in a movie or in life must be a surprise to be worthwhile.
All the emotions listed in the first paragraph are much more difficult to conjure up on a film screen than on the pages of a book, but in fact they were quite close. Or, the film was worthy of all expectations and not far from the film that my brain created some time ago (I even imagined Rocky to be quite similar). I plan to go see it a second time.
All other solutions must also be given a chance, including those outside the movie-world – this can only create new value.