Paljud meist seavad elamise sügavamaks sooviks elus endast mingi jälg maha jätta, et siin elatud aeg lihtsalt raisatud ei oleks. Samas otsime iga kivi alt ja kännu tagant südanttäitvat ôilmitsevat ônne ja rahulolu. Aga mis siis, kui peame neist kahest valima ühe ja teise puudumisega lihtsalt leppima?
Alateadlikult, küll igasuguste teaduslike tôenditeta, kahtlustasin seda juba aastaid, aga nüüd on Virginia ja Florida ülikoolide psühholoogid Shige Oishi ja Erin Westgate leidnud minu isiklikele sügavatele sellekohastele tunnetele ka tôenduspôhise aluse – nad teostasid riikideülese uuringu inimeste elude mitmekesisuse/psühholoogilise rikkuse ja ônnelikkuse kohta.
Psühholoogilise rikkuse all mõeldakse siinkohal tavalisest erinevaid, mitmekülgseid ja keerukaidki kogemusi, mis toovad perspektiivimuutuse neid läbivale inimesele.
“Erinevalt ônnelikest vôi õnne mõistes tähenduslikest eludest iseloomustatakse psüühiliselt rikkaid elusid huvitavate, elu ja perspektiive muutvate kogemuste rohkusega,” kirjutavad teadlased ajakirjas Psychological Review. Ehk kõigi silmis hästi elatud elu saavutamiseks ei pea tingimata olema õnnelik. Ka viimaste sajandite suurkujude elukäike silmitsedes selgub pinnapealsel vaatlusel, et mitmetel juhtudel õnnega seal just ei liialdatud. Kõik neist jäävad maailmamuutjatena ajalukku ilmselt alatiseks, kuigi nende biograafiates helisevmuusikaliku lusti ja rahuloluga on pigem koonerdatud.
Uuringust selgub, et märkimisväärne hulk inimestest kôikjal maailmas valivad ônne arvelt pigem psüühiliselt rikka elu ning kolmandik uuringul osalejaist väidab, et oma elu suurima kahetsuse tühistamine (tavaliselt kahetsetakse tegemata jäänud asju) oleks muutnud elud psüühiliselt oluliselt rikkamaks.
Teadlased ei väida küll, et psüühiline rikkus on täiesti eraldiseisev ônnelikkusest, kuuludes siiski meie heaolu koosseisu ning vajab seetôttu rohkem tähelepanu – ehk teaduski manitseb lihtsalt logelemise eest ja utsitab kõikjalt uusi kogemusi saama.
Niisiis, mitte kuuludes ühegi valdkonna teadlaste auväärsesse seltskonda, julgen teiste uuringutele toetudes väita, et ônne saavutamine ei olegi meie eksistentsi olulisim pôhjendus. Peaasi, et tehtud saaks palju küllalt erinevat kirjut. Et elust saaks mingis môttes kollaaž.
Samas on see vaid üks teadusuuring – eesmärkide püstitamise osas igal juhul ju pisut kallutatud. Inimesed otsivad elust erinevat ja tôenäoliselt ei huvita paljusid ehitada hästi elatud värvilist elu – vahel tahaksid inimesed lihtsalt aasa peal laulda ja mitte hoolida mitmekülgsusest. Môni aga hoolib, kasvôi lohutusauhinnana 🙂 Lisaks kuulub inimvõimete laia skaalasse suutlikkus leida õnne ka pealtnäha närustest olukordadest, millega elu neid rikastab.
Ühes oma esimestest monoetendustest rääkis Andrus Vaarik oma ema sõnadest tema surivoodil – küsimuse peale, kas ta tahaks midagi, mida saaks talle tuua, keeldus ta rahulolevalt, nentides, et mitte midagi ei jää enam tahta – kõik on nähtud-tehtud.
Täpselt seda loodan endale ja teilegi – et ühel päeval elule tagasi vaadates kõik nähtud-tehtud oleks ning sellest kirjust sasipuntrast ka õnnekillud leitud saaks..
**********************************************************************************************
Thinking of life in the big picture, many of us have a deeper wish to leave a mark of being here, not to waste the time given us. Simultaneously, we have an urge to find happiness, seeking for it from every corner very attentively. What if we can choose only one and just give up on the other?
Subconciously, albeit having no scientific reason or proof, I’ve suspected this for some years. Now the psychologists Shige Oishi and Erin Westgate from the universities of Virginia and Florida, respectively, have found scientific proof to my respective feelings, conducting an international study of happiness and good lives in the sense of versatility and psychological richness.
Psychological richness is defined by experiences that are out of the ordinary, varied, complex and – perhaps most importantly – cause a shift in perspective for the person going through them, the researchers write in Psychological Review. Or having a well-lived life doesn’t really mean happiness. Looking at the lives of some of the greatest people/artists from the past it superficially leans to a certain economical behavior towards happiness in many cases. All of them remain to be written in the history forever, although one couldn’t find too much of joyful happiness in their biographies.
It is shown in the research that a remarkable lot of people from around the world rather choose a good and rich life in a psychological sense, in the expense of the blissful happiness, and approximately a third say that undoing their life’s biggest regret (usually people regret thigs that’ve left undone) would have made their lives psychologically richer.
The researchers aren’t saying that psychological richness operates completely independently from happiness, but that it’s a part of our wellbeing that needs more attention – so loafing is disapproved by science as well, it rather encourages gathering new experience from everywhere.
Thus, not being a part of any scientific circle I dare to claim that reaching true happiness really isn’t the main purpose or excuse for our existence, leaning on the research of others. The man purpose is conducting lots of different activities, so that life would be like a collage in a sense.
One still shouldn’t forget that this is just one scientific research of so many – tilted somewhat in setting the objectives. People see their lives in a variaty of ways and many don’t care about any psychological richness quite likely – people sometimes just wish to sing in the field of sunshine and blossoms not caring of any versatility. But some do care, even as a consolation prize 🙂 Furthermore, ability of finding happiness even in the most miserable situations is an admirable part of the wide range of human capacities.
In one of the first mono performances, an actor Andus Vaarik spoke about his dying mother in her dearth bed – answering the question, what would she wish for being brought to her, she calmly annouced that she’s received and experoemnced everything in her life, nothing additional is needed.
I wish you and myself the exact same thing – that looking back on our lives one day, everything would be experienced and received but also happiness would be found amongst this versatile jumble.