Palju õnne Eesti 107nda aastapäeva puhul! Elagu meie vaba kodumaa veel kaua koos kõigi eestlastega selle pinnal!
Vabadus murti meile suure kindlameelsuse ja kõrgete ambitsioonide valguses, nagu ajalugu ja selle ekraniseeringud meile räägivad.
Värskes, vatikani kirikutegelaste mitte just läikivast telgitagusest kõnelevas filmis “Konklaav” ütleb uue paavsti valimist korraldav peategelane, et suurim patt on (enese)kindlus. See ei jäta ruumi kahtlustele ja ebalusele ehk võtab ruumi ka imedelt või õnnelikelt juhustelt. Ebakindluseta ei oleks tema sõnul palvekski põhjust, sest lootust ei saaks ju olla.
Kinosaalis tundus see mulle igati õige tähelepanekuna, aga iseendagi minevikule tagasi vaadates saan väita, et kahtlused toovad reeglina vaid hukatuse ja valusa läbikukkumise.
Need valmistavad vaimu ette halvimaks ja keha sätibki end kaotuselainele. See on lihtsalt pikk ja piinarikas enesetapp.
Uute kõrguste vallutamine pisikesegi kahtlusevarjuga mõtetes (isegi kui selle sinna süstinud on teised inimesed), põristab läbikukkumine juba eemalt võidutrummidel ja kirkat käes hoidvat kätt valdab võbin.
Teiste elusidki kõrvalt vaadates saan öelda, et ka ülima arrogantsiga ülbe enesekindlus sillutab tee õnnelikele kordaminekutele. Kindlameelsus kiirgab inimesest ometi väga selgelt, sellele ei vaidle mitte keegi vastu, ka saatusesõrme juhtivad tuuled mitte.
Kellegi liigne ülbus võib päris korralikult vihastada, aga see on lihtsalt vihastaja enda probleem. Me ei ela teiste hinnangute jaoks! Oma süü, et arvustab ja vihastab!
Mingem edaspidigi enda teele jäävatele mägedele vastu kindla meelega, rind kummis, et peletada ka kõik kõrvalised kõhklused.
***************************************************************************************************************
Congratulations on the 107th anniversary of Estonia! Long live our free homeland with all Estonians on its soil!
Freedom was won for us in the light of great determination and high ambition, as history and its film adaptations tell us.
In the recent film “The Conclave,” which tells the not-so-shiny backstage story of the Vatican’s church figures, the main character organizing the election of the new pope expresses that the greatest sin is (self)confidence. It leaves no room for doubts and uncertainty, perhaps even taking away space from miracles or lucky coincidences. Without uncertainty, he says, there would be no reason to pray, because there could be no hope.
In the cinema, this seemed like a completely correct observation to me, but looking back on my own past, I can say that doubts usually only bring doom and painful failure.
They prepare the mind for the worst, and the body sets itself up for a wave of defeat. It is simply a long and painful suicide.
Conquering new heights with even the slightest shadow of doubt in the mind (even if it has been injected there by other people), failure is already beating the drums of victory from afar, and the hand holding the pickaxe is seized by a tremor.
Looking at the lives of others from the sidelines, I can say that even the most arrogant and obnoxious self-confidence paves the way for happy successes. Determination radiates from a person very clearly, no one disputes this, not even the winds guiding the finger of fate.
Someone’s excessive arrogance can make an observer really angry, but that’s just the observer’d problem. We don’t live for the judgments of others! It’s their own fault that they criticize and get angry!
Let us continue to face the mountains that stand in our way with determination, our chests full of confidence and pride, to dispel all extraneous hesitations.