Ratastoolikasutaja saab reeglina igas poes, toitlustusasutuses ja mujal teenindajatelt kaastundliku pilgu ja tihti pisut eemaletõukavagi kohtlemise osaliseks. Seda suhtumist tunnetavad mingil põhjusel pigem minu saatjad. Lisaks peetakse rastoolikasutaja vaimset võimekust laias laastus võrdseks saapatalla omaga, mis häirib kohutavalt mind ennast. Sedavõrd üheülbalisel foonil lööb iga pisutki parem suhtumine eredalt särama. Kogesin seda sära lõppenud nädalal Rocca al Mare iDeal tehnikapoes.
Kuna minu selgelt üle töötanud, arvuti kohta erakordselt eakas ‘tehnosõber laual’ keset töö tegemist ootamatult katki läks, olin sunnitud oma töö jätkamiseks ja tehnikavõimelisuse taastamiseks ühel õhtul kiirelt uue ostma. Uus oli juba ammu välja valitud, nii et tehing pidi saama küllaltki kiire ja valutu.
Poodi saabudes teatasin oma ratastooli veereval troonil istudes, et tulin arvutit ostma ning tehnikainimese silmadega noormehest müüja usutles mind absoluutselt teist nägu tegemata täpsemate soovide osas ja lausa kükitas enda arvutiga minu tooli kõrvale värvivalikuid esitlema. Kogu protsess oli harjumatult meeldiv, sest müüja ei teinud mingit puuet märkamagi ja suhtles minuga nagu iga teise tavalise kliendiga. Ainus, mida erivajadustega nimene vajab, on TAVALINE kohtlemine.
Mõistan, et kõigile sellist käitumist ja mõttemalli sisse juurutada ei ole lihtne, aga ma tõepoolest ei mõista stereotüübitamist (kirjutasin sellest ka siin).
Ameerika psühholooge ja selle valdkonna teadlasi ühendav American Psycgological Association on toonud välja üsna sarnase probleemi liikumispuuetega inimeste haaramisest ühiskonda sealpool “suurt lompi.” Ka seal ei ole sulandumine nende andmetel iseenesestmõistetav. Sarnaselt minu tunnetatud stereotüüpidesse vajutamisele siinses ühiskonnas on sarnast tegumoodi täheldatud sealgi. Teatavasti on liikumispuue ainus puudeliik, mida väga keeruline mitte märgata on.
Sealsamas on välja toodud, et ratastooli aheldav liikumispuue ei ole inimese omadus vaid üksnes inimese parasjagu läbi elatav kogemus. Usun, et selle mõtte võiks enesesse söövitada igaüks.
Laupäeva õhtul toimus uus Eurovisiooni konkurss – on väga selgelt näha, kui laialt on aktsepteeritud kõik need, kes ei suuda otsustada, kas nad on mehed, naised või mõlemad. See leppimisprotsess on minu arvates olnud üllatavalt kiire, saab vaid loota et erivajadusega inimesedki peagi sarnase sooja vastuvõtu leiavad. Sellegipoolest ei tahaks et me selleks nii ulatuslikke kampaaniaid korraldama peame.
Iga suur muutus algab peale pisikesest ja ühiskonna parandamine algabki ühestainsast inimesest. Olen tänulik, et selle inimesega kohtusin.
************************************************************************************
As a wheelchair user, one is often at the receiving end of a compassionate look and/or repulsive behaviour. This tends to disturb the companion pushing the wheelchair mainly. Additionally, it is quite common to act as a mobility impaired person is dumb as a shoe string. Which annoys me immensely. On that quite dim background, every attitude even a bit better shines through like a diamond. I was lucky enough to experience that shine last week in a technology shop iDeal (sells Apple products in Estonia).
My very old loyal computer just stopped working in the middle of a project I needed it for. Just like that. So, I went to purchase a new one quite immediately. The model I wished for was picked out long ago, so the purchase was intended to be a quick, straightforward one.
Having arrived at the shop, I announced that I’m buying a computer, sitting on my throne on wheels. The young man at the counter questioned me on my specific wishes, making no notice of my disability. He even crouched down next to me with his computer for me to make my colour preferences. The whole process was unusually pleasant because the salesman treated me as a regular customer. The only thing that a disabled person asks, is treatment as a REGULAR person.
I understand perfectly that it’s not easy to implement that kind of behaviour for everyone, but I really really cannot understand the stereotyping (as I wrote here).
American Psychological Association that joins together American therapists and the scientists of that field has brought up a similar issue of incorporating the disabled people in the general society because it’s not considered obvious over there either. Similarly of my comprehension of stereotyping in our society, this behaviour’s been tracked there as well. Mobility impairment is the only type of disability that’s hard to miss, as we know well.
It is mentioned there that the mobility impairment is not a person’s feature but rather something they currently experience. I wish this could be understood by everybody.
There was another Eurovision song contest held on Saturday and it was clear how well accepted are the people who cannot decide if they’re men, women, or both. The acceptance process seems a relatively fast one to me as an outsider on the issue. I can only hope that the disabled people find such a warm welcome shortly enough. Nevertheless, we wouldn’t want to engage in similarly massive campagnes.
Every change begins small and mending the social behaviour starts with one person only. I’m grateful of having met this person.