Oma telefoni “Notes”-funktsiooni olen kirjutanud päris mitmeid blogipostituse mustandeid, kuid need ei tundunud mingil pôhjusel siiski piisavalt head, et need üles laadida. Selle tôttu on paus eelmisest postitusest veninud juba üle kuu pikkuseks.
Nagu varemgi märkinud olen, palusin kaaslôpetajatel oma magistratuuri lôpukônes tähele panna elu toodud märke enda ümber ja neist kinni haarata. Järgneva môttega olen viimasel ajal kohtunud liiga tihti, et see tähelepanuta jätta.
Nagu võib-olla teate, läbisin eelmisel aastal psühholoogilise rôhuga kogemusnôustamise kursused, kus vaatlesime erinevaid inimestes esinevaid psüühilisi seisundeid ja nendele lähenemist nôustajatena.
Sellest alates on oluliselt kasvanud minu huvi sellekohase kirjandusega tutvumiseks ja vastavate veebiloengute jälgimiseks.
Kuna varahaldusel ja börsidel on endiselt kindel koht minu südame kôige päiksepoolsemas toas, puudutavad eelmises lauses mainitud infoallikad suuremas osas môlemate teemade mônekümne aasta eest uueks teadusharuks arendatud ühisosa (Robert Shilleri rajatud/arendatud psühholooogilistest asjaoludest tingitud investeerimiskäitumine).
Nii lugesin mônda aega tagasi Daniel Kahnenani môtteringide eripärale keskendunud “Kiiresti ja aeglaselt môtlemine” (“Thinking fast and slow”)
Seal esitleb Kahneman kahte môttesüsteemi inimese peas – süsteem 1 ja süsteem 2. Süsteem 1 on kiire, impulsiivne, kohe tulistaja, süsteem 2 môtleb kauem, analüütilisemalt ja hoiab enda käes inimese enesekontrolli ohjasid.
Märkasin tema teooriates tugevaid paralleele ka enda môtlemisviisiga. Esimesed ônnetusjärgsed aastad ekslesin pimeda raske šokipilve all uduvine sees, mil pidin toime tulema täieliku arusaamatuse ja uue seisukorra toodud tohutu segadusega, pidin uuesti tutvuma elamise, iseenda, oma pikaajalise elukaaslase, meie perede, sôprade ja teistega. Siis tôstis süsteem 2 allaandmise märgiks käed ja pani ukse enda järel väljaspoolt kinni. Emotsionaalne inimene olen alati olnud, aga siis läks asi küll käest.
Kohati kipub see impulsiivne süsteem1 minus vôimust vôtma ka täna, kuigi püüan kôigest väest hakata rohem “eestlaseks” – tuimemaks ja môtlikumaks.
Piinlikkusega pean tunnistama, et neuroloogiliselt olen rahulike “teadlase-tüüpi” inimestega võrreldes tôenäoliselt varsemas evolutsioonilises arengustaadiumis, kuigi olen kaua endast rohkem arvanud.
Raamatus “Thinking in bets” tutvustab endine professionaalne pokkerimängija Annie Duke psühhoanalüütik Gary Marcus’ lähenemist, mille kohaselt on käsikäes Kahnemani seisukohaga ajus kaks süsteemi – reflektiivne ja tahtlik. Reflektiivne (=süsteem 1?) on suuresti automaatne ja alateadlik, samas kui tahtlik, analüütiline (=süsteem 2?) vôtab aega, et kôik vôimalused läbi “nämmutada” ja ratsionaalsele tulemusele jôuda.
Need süsteemid olid organismides olemas juba môistusliku elu alguses mõnda aega pärast algloomade perioodi ja haaravad erinevaid evolutsioonilise arenguga lisandunud ajupiirkondi.
Süsteemi 1 ehk reflektiivsesse süsteemi on haaratud evolutsiooniliselt varasemad ajuosad, nagu väikeaju (tasakaal, liigutuste ja emotsioonide-õppimisega seotu koordineerimine), bassalganglionid (füsioloogiliste ja kognitiivsete protsesside algatamine) ja amügdala (emotsioonide ja mälestuste tekitamine) ning seotud eeskätt reptiilide ja esimeste loomade vajadusega ohtlikus maailmas ellu jääda – “söö vôi saa kellegi teise söögiks”-elulaadi ajal oli automaatsus ja impulsiivsus oluline ellujäämisfaktor.
Süsteem 2 ehk tahtlik süsteem on evolutsiooniliselt hiljem ajule lisandunud ja toimimisele “tärganud” ning seotud ajuosaga prefrontaalne korteks (eesaju – planeerimine, isiksuse väljendamine, otsuste langetamine ja sotsiaalne käitumine). Evolutsiooniliselt inimesele lähematel imetajatel, eeskätt inimese endaga, on ohuvälises olukorras aega môelda-juurelda-kaaluda-tuhat korda edasi-tagasi vaagida.
Enda uue elu jälgimisega saadud ajukahjustuse valguses saan kinnitada eelpoolmainitud teadlaste teooriaid aju toimimise ja inimkäitumise kohta kognitiivse psühholoogia valdustes. Tôsine ajukahjustus parema, emotsioonidega seostatava ajupoolkera, prefrontaalkorteksi lähistel muudab inimese tôesti vähemalt mingiks perioodiks liiga impulsiivseks ja môtlematuks. Seda saavad ilmselt kinnitada paljud minu tuttavad.
Kuna see edasi-tagasi kaaluv ülemôtleja minus hoiab lippu endiselt kõrgel, usun et emotsionaalses môttes pöördumatult algloomaks ma siiski ei muutunud.
Lisaks tahaksin endale omase sinisilmsusega loota-uskuda inimaju elukestva arengu tagavale ajuplastikale ja viimastel aastakümnetel tehtud avastustele, et kesknärvisüsteemi neuronid siiski uuenevad ja vahetuvad, mille vahendusel saaks süsteem2 taas kindlamalt juhtohjad vôtta (süsteem 1 juhitavat lôvide eest pôgenemist minu elus ônneks just liiga tihti ette ei tule 😀 ).
Loodan, et minu kogemustele tuginevad kirjutised aitavad teil paremini mõista iga ajutrauma saanud tuttavat (tugev peapõrutus on ka ajutrauma) ja neile uus käitumisviis andeks anda.
********************************************************************************
I’ve written many drafts of blog posts in my phone’s “Notes” section but somehow they didn’t feel good enough to post here. That’s the reason for such a long pause in my blog postings.
As I’ve written before, I asked the co-graduates in my Master’s degree graduation ceremony to notice and grab the signs of noticable life throws at them. I’ve noticed the following too often to refuse grabbing it any longer.
As you might know, I completed the experience based counselling education last year. It has deep roots in psychology as we studied different mental states the patients might have and overcoming them before the situations turn violent. From this time, my interest in the area has increased remarkably and I’ve been digging into corresponding literature and web-seminars/lectures.
As asset management and stock markets still have an unshakable place in the sunniest room of my heart, I’ve mainly concentrated on subjects combining both of the previously mentioned subjects (investor behaviour that made Robert Schiller so famous in economy-world)
Due to this, I read the book “Thinking fast and slow” by Daniel Kahneman a while ago. It concentrates on different ways of thinking that investors should keep in mind as well. Kahneman presents two ways of thinking there – system 1 and system 2. System 1 is impulsive, shoots before it asks and system 2 takes time to think, it’s more analytical and takes charge of a person’s self control.
I noticed indisputable parallels between his theories and my circles of thought. During the first years after my accident I wandered under dark thick cloud of shock in the fog while I had to cope with complete confusion, get re-acquainted with living in general, myself, my long-time life partner, our families, friends and others. Then the system 2 gave up on me completely and closed the door on its way out. I’ve always been an emotional person but that really got out of hands.
At times (not often), the system 1 takes control of me even today, although I try my best to become more “Estonian” – calm and more insensitive.
I have to admit that neurologically I’m less developed than the “scientist-guys”, although this isn’t something I admit proudly.
In the book “Thinking in Bets” Annie Duke, an ex poker player at the professional level introduces the ideas of a psychoanalyst Gary Marcus that mostly agrees with Kahneman’s two systems-theory. According to Marcus the brain also has two systems – reflective and intentional. Reflective (=system 1?) is automatic and unconscious, while intentional (=system2?) takes time to weigh down every alternative and reach the most rational conclusion.
These systems have ruled brains since the beginning of brain activity in the fist organisms with brains on Earth and are linked to different brain regions that’ve developed in the evolution. The earliest brain regions mainly in reptiles and the very first animals – cerebellum (maintaining balance, coordination of movements and emotions-learning), basal ganglia (beginning physiological and cognitive processes) and amygdala (creating memories and emotions), control the reflective system 1. It’s linked to the very basic need of these animals – “eat or get eaten”-lifestyle – automatic behaviour and impulsiveness was the clear key to surviving.
Intentional system 2 has developed later in evolution, together with prefrontal cortex (planning, personality, making decisions and social interaction) . Away from the dangerous situations, the more developed animals (including humans) have had more time to think, weigh options, reconsider a thousand times etc.
Looking at my own brain injury and the following rehabilitation, I can confirm the previously introduced theories in cognitive psychology. A severe injury in the right hemisphere close to the prefrontal cortex changes a person too impulsive and imprudent for a while. I believe every acquaintance of mine can confirm this as well.
As I continuously hold a black belt in overthinking and over-weighing different arguments, I hope and believe that the accident didn’t emotionally turn me into a protozoan irreversibly.
I’d also like to believe and hope in my usual naive way that the brain plasticity that assures people a lifelong development and the research discovery made a few decades ago, according to which the neurons in human central nervous system renew after all, I wish for the system 2 to take a firmer control once again (I probably won’t need to escape lions very often, where system 1 becomes pretty handy).
I very much hope that the posts about my experience help you better understand any acquaintance of yours who might’ve obtained a brain injury (a strong concussion is also a brain injury) and forgive them.