Olen viimastel kuudel heitnud end sügavale hariduslikesse vetesse (haisidki kohanud.. õnneks turvalisest kaugusest), pühendades sellele iga oma vaba hetke, mistõttu tühistanud/ostmata jätnud kõik perioodile langevad teatri- ja kontserdipiletid.
Aga eile… eile toimus Vennaskond 40. juubeli hõnguline punkfestival, millele oma Nõmme Põhikooli valitud klassikaaslastega ostsime piletid juba juulis. Kuna ka minu hariduslikud ülesanded olid minu parimate oskuste raamides tehtud ja neid klassikaaslasi ei olnud kaua näinud, ei lubanud süda tõsta kätt õhtu tühistamiseks. Pealegi, Vennaskonnast ikka niisama lihtsalt ei loobuta.
Üks eri õllede vallas väheke teravamast pliiatsist klassivend korraldas meile enne tuuri ja olengu Põhjala pruulikojas – igati hariv ja maitsev kogemus ka neile, kes õlut üldse ei joo (loe: mina).
Kuna läksin õhtut vanade sõpradega nautima ratastooliga (nii kindluse mõttes) ja minu klassikaaslased ei näinud eelnevalt mingit põhjust, miks peaksin seda pelgama, moodustaid festivalialal Noblessneri Valukojas kolm klassivenda (piisavalt suured ja armutu välimusega, et küsimusi esitamata eemale hoida) ja minu sama ohtliku välimusega vend neljakesi minu ratastoolile teatava “turvatsooni” keset seda boheemlaslike punkarite massi.
Ma olen oma ratastooliplatvormiga Lauluväljakul ja ratastoolialaga Unibet Arenal nii hellikuks tehtud, et ei osanudki arvata, kuidas käitub värviliste juuste, loominguliste nahktagide ja hulljulgusega iseloomustatav arvestatavas joobes boheemide seltskond, kellest osad ei pidanud paljuks ka keset tõmblevat rahvamassi klaaspudelist haljast manustada (tegu oli ikkagi punkfestivaliga).
Minu “turvamehed” – koondnimetus, millega tundsid neid mitmed minu piirkonnas punkivad publikuliikmed, seisid kaljuse müürina iga purjus/lihtsalt lolli punkari vajumise/kukkumise/tõmblemise/rumalate “mehed, tõstame selle ratastooli üles, me suudame seda stabiilselt hoida küll!” 😀 ettepanekutele eest, mis on palju rohkem, kui oleksin kunagi osanud loota! Ka mõni hulljulgusest vähem puudutatud publikuliige (valdavalt naised) graviteerusid meie ümbrusesse, sest seal oli väiksem võimalus mingi tölli küünarnukiga silm siniseks saada või temaga maha kukkudes taevas-teab-mis-vigastusi korjata.
Bändid, eriti Vennaskond esinesid oma tuntud headuses (ka Trubetsky ei ole vahepeal kombekat käitumist õppimas käinud 😀 ehk esines oma tavapärase arrogantsiga).
Õhtu viimane, Vennaskonna kontsert ei tahtnudki lõppeda (see oleks ju erakordselt suurepärane, kui kell ei näitaks varaseid hommikutunde ja seljataga ei oleks 6 tundi hullu publiku sees ellujäämiskursust + ratastooli kaitsmist) ja teise lisaloo lõpuakord saabus lavalt ajal, mil tavaliselt oma kolmanda unenäo subtiitreid vaatan. Aga Vennaskond võttis oma juubelikontserdilt viimase ja see koondas ühte õhtusse kõik minu ära jäetud sügisesed meelelahutusüritused.
Kuigi unetunde kogunes tavalisest vähem, oli tunne tavalisest õnnelikum-elamusterohkem. Ja tulime hästi toime ka asjaoluga, et osalesin ratastooliga. Mitu võhivõõrast vaatajat käis õhtu jooksul mind kättpidi tänamas, et toolile vaatamata ikka kohale tulin ja selle asemel lihtsalt kodus plaate ei kuula.
Et elada täiel rinnal, ei tohiks kaalukausil erilist kohta anda põhjustele, miks võiks mingi ettevõtmine raske/halb olla, vaid keskenduda mõistatamisele, kuidas saab, koguda enda ümber häid inimesi/turvamehi ja võibolla lihtsalt uskuda, et küllap läheb hästi.
*******************************************************************************************
I’ve been diving deep in the educational waves in recent months (have also witnessed sharks in many occasions… from the safe distance, luckily) and devoting every available moment to this, which is why I’ve cancelled/refrained from purchasing all the theatre and concert tickets for this period.
But yesterday… there was our best-known punk band, Vennaskond, jubilee punk festival for its 40th birthday that I’d bought tickets for in July already with the selected classmates from my elementary school, Nõmme Põhikool. As my educational tasks were completed to my best knowledge and I hadn’t seen my old gang for a while, I didn’t find any reason not to attend. Vennaskond is definitely not a band one just gives up on, on top of that.
A classmate, the sharpest tool in our collective box in the world of beer distilling and taste developing, gave us an eye-opening tour and hang-outing in the Põhjala brewery. It was an educational and tasty experience even to those who don’t drink beer at all (me).
As I used the wheelchair this evening (just to be on the safe side), having discussed this with them previously, three of my big, angry-looking classmates and my similar-looking brother formed a secure circle around me and my wheelchair in the midst of crazy punk people.
I’ve been spoiled with the wheelchair platform in Tallinn Song Festival Grounds and the comfy wheelchair area in the Unibet Arena concert hall for bigger concerts, so I didn’t have much idea how severly drunk bohemian punk people with colorful hair and creative leather jackets behaved in a festival setting – some didn’t think much of drinking vodka straight from the glass bottle in the jumping-punking audience.
My “security team” – as they were referred to around me in the audience stood as an iron rock around me, protecting me from every critically drunk/plain stupid punk’s fall/twitch/stupid suggestion “hey, men, let’s lift her up high with the wheelchair, we’re stable enough after all!” 😀 , protecting/helping me more than I could’ve ever hoped. Some more reasonable audience members (mostly women) gravitated towards us as it was less likely there to get a black eye from a crazy punk’s elbow or get God-knows-what kind of injury from falling to the ground with them.
The bands, especially Vennaskond, performed in their usual magnificence (Trubetsky hadn’t had any trainings of polite behavior 😀 so everything was as it’s always been).
The last concert from Vennaskond was pretty much endless (it would’ve been highly appreciated if it hadn’t been the next morning already with about 6 hours of standing-struggling and surviving the punk madness + protecting the wheelchair), the final note sounded the time I usually watch the subtitles of my third dream. Vennaskond truly covered all my missed-out entertainment events of the last months.
Even though there were fewer sleeping hours than usual, the evening was much more happy-eventful. Many complete strangers came to me to shake my hand and thank me for participating the concert despite the wheelchair.
To live life to the fullest, one shouldn’t focus on why something cannot be done/why it’s difficult but rather turn their attention to figuring out how this could be possible, gather strong security men and just hope it’ll all turn out just fine.