Pühapäeval, pärast kahepäevast armutut vihmavalangut, toimus taas iga-aastane Eriliste purjetajate purjetamine Tallinna lahe lustlikel lainetel. Sedakorda tegime tiire nii Kalevi jahtklubi territoriaalvetes, kui jahi pardal päikeselisel lahel.
Hommikusele hallile taevale otsa vaadanuna valetaksin, kui väidaksin et läksin sadama poole erilise kindlusega südames, aga mingi imenipiga oli peakorraldaja Külli Haav jälle ilmataadi ära rääkinud ning see hoidis kõik külmad tuuled ja vihmapisarad endale. Ehk meie saime kingituseks hõrgu ilma, millega merd mõõta. Möönan, et esimestel hommikustel sõitudel pidime purjede punnpõsksuse heaks ise väheke ooperilaulja-puhumisega tegelema, aga juba lõunast jõudis ka õhumassile kohale, et mõõduka entusiasmiga tuulekesele keegi “laevnikest” halvasti ei vaataks.
Olen viimastel aastatel enam süvenenid kunstimaailma pärlitele ja suures osas impressionismile.
Kuna tuul just mütsi peast ei puhunud, aga veepinnale täpipealt paraja lainetuse lõi, et vahemereline päike saaks maaliliselt meie värvilisi purjeid peegeldada, sai suurepärase silma ja sooja südamega fotograaf Raul Mee püüda hetki, mida minu kunstiarmastaja-silm just impressionismi ristiisa Claude Monet töödega võrdlema kipub (ta maalis arvukalt veepeegelduste ilust). Neid maailmakuulsaid maale meenutavad pildid varjutasid minu jaoks ilmselt kõik muu, mis tegelikult igal juhul märkimist väärt on. Nimetatud maalid ripuvad tunnustatumate kunstimuuseumide seintel üle maailma. Siin toodud Monet Impressions. Sunrise 1872 ja Raul Mee jäädvustus on avapildiks.
Täiesti esmakordselt abistasid puudeliste purjekatesse ja sealt välja toimetamisel (istmed asuvad väga madalal paadi põhjas) pikka kasvu uskumatud inimkraanad Taavi, Robin ja Alfred, kes ilmselgelt kõigile selja ära tõmbamisest hoiatajatele kõrge kaarega sülgasid ja näiteks minu kaist pool meetrit madalamalt paadipõhjast lihtsalt välja tõstsid. Lihtsalt niisama See oli veidi nagu elamus tivolist, kui ausalt tunnistada.
Purjetaminegi läks kogenumate purjesportlaste Madis, Alex, Mattias ja Aleksander õpetuste saatel (purje asendi sättimise hetke on algajal ise keeruline tabada) väga liueldes ja rõõmsalt. Ühelt sportlaselt sain uuesti sildudes isegi kiita.
Kogenud purjetajaga kahemehe-purjekat jagades ja meist väga lähedalt möödunud suure jahi tekitatud muljetavaldavate lainete võitmiseks rooli üle kembeldes suutsime lausa sadama sissesõitu ääristavat suurte maakivide-seina rammida. Õnneks jäi meie paat vigastustest vabana meid tagasisõidukski teenima Külli ütles pärast mulle lohutuseks, et on kahte tüüpi purjetajaid – need, kes on madalikule sõitnud ja need, kes seda veel teinud ei ole. See linnuke kirjas, on kindlam tuleviku-purjede all seilama minna
Remarque kirjutab siin varemgi tsiteeritud/parafraseeritud raamatus “Taeval ei ole soosikuid”, et kui näeme imesid liiga tihti, võime nendega nii ära harjuda, et me neid enam ei märkagi. Märkame imesid ja kunsti enda ümber.
*****************************************************************************************
On Sunday, after two days of relentless rain, the annual Special Sailors’ Sailing took place again on the cheerful waves of Tallinn Bay. This time we sailed both in the territorial waters of the Kalev Yacht Club and in the sunny bay on board of a bigger yacht. Looking at the grey morning sky, I would be lying if I said that I went to the port with any confidence in my heart, but somehow the main organizer Külli Haav had once again convinced the weather-man to keep all the cold winds and raindrops to itself. We were given a gift of marvellous weather to enjoy the sea with. I admit that on the first morning trips we had to do a little opera singer-like blowing to keep the sails puffy, but in the afternoon already the air mass understood that none of the “sailors” would look down on the moderately enthusiastic breeze.
In recent years, I have been more interested in the pearls of the art world and, to a large extent, impressionism.
The wind did not ravish us in any how, but created just the right amount of ripples on the water surface so that the Mediterranean sun could picturesquely reflect our colourful sails, photographer Raul Mee, with his excellent eye and warm heart, was able to capture moments that my art-loving eye tends to compare to the works of Claude Monet, the godfather of impressionism (he painted numerous views of water reflections). For me, the images reminiscent of these world-famous paintings were probably overshadowed by everything else that was truly worth noting there. The paintings in question hang on the walls of the most renowned art museums around the world. You can see Monet Impressions. Sunrise 1872 above and Raul Mee’s picture in on the cover.
For the very first time, the tall, human cranes Taavi, Robin and Alfred helped to get the disabled into and out of the sailboats (the seats are located very low in the bottom of the boat). They obviously spat at everyone who warned them not to pull their backs and they simply lifted me out from the bottom of the boat from half a meter lower. Just like that . It was a bit like an experience at a fair, to be honest.
The sailing itself went very smoothly and happily, accompanied by the instructions of the more experienced sailors Madis, Alex, Mattias and Aleksander (it is difficult for beginners to catch the moment of setting the sail position). I even got praise from one of the athletes when we reached the port again.
Sharing a two-man sailboat with an experienced sailor and struggling to overcome the impressive waves created by a large yacht that passed very close to us, we even managed to ram the large rock wall lining the entrance to the harbor. Fortunately, our boat survived the return journey unscathed . Külli later told for consolation that there are two types of sailors – those who have run aground and those who haven’t done it yet. With this tick in the box, it is much safer to sail in the future
.
Remarque writes in the book “Heaven Has No Favors,” quoted/paraphrased here earlier, that if we see miracles too often, we can become so used to them that we no longer notice them. Let’s notice miracles and art around us.