Olen viimastel aastatel sattunud varasema eluga võrreldes kuidagi eriti palju töövälistel põhjustel reisima. Ratastooliga. Augustis-septembris juhtus reisigraafik ootamatult tihedaks ja külastasin nii põhjamaist Kopenhaagenit, kui lummavat Pariisi.
Elu ratastooliga ei ole lihtne, kuigi seda vahel arvatakse (“mis tal viga istuda”), see on kehale (ja vaimule) koormavam, kui minagi varem arvanud oleksin. Õnneks püüavad erinevad teenindusasutused (teatrid, lennujaamad, muuseumid, koolid jms) teha ratastoolikasutaja olemise võimalikult lihtsaks ja turvaliseks – juba Tallinna lennujaamas Pariisi lennu check-in’i oodates (ratastooli ei saa iseteeninduses lennule registreerida) kutsus töötaja mind küllaltki pikast järjekorrast ette (see tuli ootamatult minulegi) ning Pariisis olin pea iga külastatava muuseumi või atraktsiooni sissepääsul eelisjärjekorras ja d’Orsay muuseumis kutsuti mind enne teisi ootajaid ka suveniiripoes maksma. Eiffeli ja Montparnasse tornides juhiti ratastoolikasutaja järjekorrast tuimalt mööda (õnneks ei olnud ka ootajate seas nurinat).
Kuigi, jah, näiteks Louvre’s on erinevate liftide leidmine erakordselt ajakulukas närvesööv ettevõtmine – tänane hiiglaslik kunstimuuseum oli varem kasutusel paleena ja ehitati kuningas Philippe Auguste poolt üldse kindluseks. Sellel ajal, aastal 1190 lippasid kõik krapsakal sammul treppidest. Ehk kõik ei lähe alati just liiga libedalt, peab arvestama täiendava aja- ja närvikuluga.
Kokkuvõttes on ratastoolikasutajad nii Eestis, kui välismaal siiski hoitud ja hellitatud.
Ainult tänavatel liikumine on igasuguste mööndusteta tõeline põrgu eeskoda – kuna ma ise end koos tooliga juhtida ei jõua, peab minu saatja tooli tõukama ka kõige ebasõbralikumatel munakiviteedel ja visuaalselt hubastel kivisillutistel, mille läbimine toob kohutavaid vaevuseid nii saatja randmetele, kui minu seljale-taguotsale-lülisambale (valusaks jääb isegi ÜLAselg). Ehk kuigi ratastooliga reisimine on tehtud väga mugavaks, ei ole kõik lõpuni roosa ja lilleline.
Õiguskantsler Ülle Madise (kelle puuetega inimeste nõukoja auväärsesse liikmeskonda juba teist koosseisu kuulun) pani meile mõne aasta eest südamele, et oleksime rohkem nähtavad – näitaksime end ühiskonnale rohkem ja võtaksime kõigest toimuvast rohkem osa – vaid sel moel jõuavad inimesed meiega harjuda-leppida-arvestada.
Vaatamata mõningatele valulikele elementidele, peaksime keskenduma heale-mugavale ja osalema rohkem kõigil üritustel üheskoos kõigi tavaliste inimestega (tavalisusele püüdleme ju meiegi – vähemalt enamik meist).
*******************************************************************************************
I’ve happened to have quite a number of non-work related travels in recent years, compared to my previous life. Travelling with the wheelchair. In August and September I was especially active in this department and managed to visit the Scandinavian-style Denmark and the admirable Paris.
Living with a wheelchair is no easy job, even though people sometimes believe just that (“she just sits there, what’s to complain”), it is actually much more burdensome for the body (and mind) that I would’ve ever guessed before. To our luck, most institutions (theatres, museums, airports, schools etc) do their best to make our visit as comfortable as possible. Before starting the trip to Paris, an official in Tallinn Airport invited me from a long queue to check in my luggage and the wheelchair (it is not possible to check-in the wheelchair in the self service). Me and my companions were served first in almost every museum/attraction in Paris. In d’Orsay museum I was called from the long queue even in the gift shop! In the Eiffel and Montparnasse towers we were led pass the queue extremely decisively.
Despite this, it’s no sunshine and roses all the time – in Louvre we spent hours looking for specific elevators to different museum levels – I don’t really blame Louvre for that – the building used to be a palace before and was initially built as a fortress by king Philippe Auguste in 1190. Everybody scurried the stairs back then.
Summing it up, the wheelchair users are still very cared for and privileged in Estonia and abroad.
My biggest complaint is moving along the streets in a wheelchair – a true hell, I must admit – as I’m not strong/skilled enough to be independently mobile in the city streets, a companion pushes my chair even on the most hostile street covers. These artistic and cosy-looking stone pavements (very dominant in Copenhagen) bring hellish pain to the companion’s wrists but also my back-buttocks-spine. So, despite everything made easy and comfortable for the wheelchair users, that life is far from enjoyable.
I’ve been a member of the council of disabled people with the Chancellor of Justice, Ülle Madise for some years now. She suggested us to be visible in the society – to take part of different events, theatres, movies, concerts, museums, schools etc so that the society could get used to us and accept our presence everywhere.
Despite some uncomfortable elements, we should focus on the pleasant and take part of everything around us together with all the ordinary people (ordinarity is what we crave for, after all – most of us, at least).