Kesknovembrise laupäeva õhtul tegin planeeritud pattu ja käisin oma armsas Draamateatris. Päeval otsustasid matemaatikaülesanded, eesotsas Lagrange funktsiooni ja sellest osatuletiste kaudu saadud konkreetsete punktidega (specific points) mingi imenipiga lahenduda. Tõenäoliselt ainult seetõttu, et muidu oleksin teatrisse läinud sügava vastumeelsuse ja kuhja kõhklustega oma aja mõistliku kasutamise osas. Olen neile lahendumise eest ütlemata tänulik.
Etendusele “James Brown kandis lokirulle” ostsin piletid juba mitu kuud tagasi (kui õppetegevuse intensiivsus veel oma “tõelisi värve” avaldanud ei olnud) ning see üllatas mind tõeliselt oma ootamatu sügavuse ja rohkete lendulastud mõttetiibadega.
Etenduses keskenduti rollidele, millesse sünnime/kasvame või mille ise endale elu jooksul võtame, ja kuidas meid ümbritsevad need vastu võtavad/tagasi peegeldavad. On ju tõsi, et saame ise oma elukäiku mõnevõrra muuta, kui kohendame oma käesolevat rolli selliseks, millisena end maailmale näidata tahame ja milliseks süda meid kutsub. Hakkamegi vastavalt sellele rollile käituma ja mõnel juhul sedavõrd usutavalt, et ka ümbritsevad sellega kaasa lähevad. Alati sellist kaasasõudmist muidugi ei ole ja seetõttu on vaimuhaiglas kuuldavasti vahel palatite kaupa Madonnasid, Napoleone jms 🙂 . Tihti põhjendatakse ka paarisuhte lõppemist lihtsalt lahkukasvamisega – tegelikkuses muutus ilmselt ühe roll sedavõrd, et ta enam partneri kõrvale ei sobitunud või ei sobinud see partner enam tema uue rolliga.
Enne avariid laulsin legendaarse Horre Zeigeri võrratus bigbandis ja minu õigesse vormi koolitamiseks soovitas ta mul kuulata eri bigband-lauljannasid ning laulda nii nagu nemad. Ta leidis, et kui oskan laulda nagu parimad seda tegid, leian ka enda hääle. Arvestades, et erakordsemad bigband-lauljannad olid mõnevõrra teistsuguse hääleaparaadiga toekamad mustanahalised naised, oli see ülesanne pigem keeruline. Oleks vist liigne märkida, et hiilgavat lauljat minust ei saanud 😀
Ma pole kindel, kas sellest johtuvalt või muul põhjusel olen veendunud, et ka isendaks kasvamine käib eri rollide proovimise läbi. Peab katsetama kõiki ja võtma endale kõikjalt kaasa killukesi, millest lõpuks end kokku panna. Kahtlen tõsiselt, kas erakordse muusikakirega hr Zeiger oma seisukohta kujundades füüsika optika-osakonnale mõtles (oma võimalikku füüsika-armastust ta minule ei avaldanud), aga sealgi sisaldab valge valgus ju kõiki teisi värve, mida ta näitab ainult siis, kui teda läbi prisma lastakse. Ehk kõik värvid ongi üheskoos ja valge lihtsalt kujundas end, olles kõiki rolle proovinud – see ei ole mitte mingi füüsikaline interpretatsioon, ainult lihtsustatud kujundlik tõlgendus, aga sobib loodusteadlikuks võrdluseks minu arvates suurepäraselt. Siinkohal on sobilik tuua ka Goethe tuntud tsitaat (ja minu kirjandi teema keskkooli lõpueksamil) – “Otsige iseendas ja te leiate kõik”.
Kuigi ühiskond/lähedased neid võetud rolle vahel heaks ei kiida, pakuti etenduses välja et muudmoodi ei saa koosekisteksisteerimist üldse jätkata. See nõuab lähedastelt tihti ebainimlikkugi leppimist, tuleb ka etenduses välja. Ja tavaliselt saab keegi haiget. Või väga haiget. Või loobub elust hoopiski.
Täna hommikul sattusin taaskord vaatama psühholoog dr Guy Wrinch TED-talki oma emotsionaalse tervise hoidmisest (huvitaval kombel seotud samuti rollidega, mille ise endale võtame).
Tema sõnul on nimloomuse supervõime noppida igast tagasisidest välja ainult negatiivne ja seda siis ajus edasi-tagasi ja küljepeale kerida-korrata-uuesti ette kanda. Aga see paneb meie psüühhika ja keha uskuma, et see kedratav halb ongi tõsi – et ma olengi väärtusetu, loll, igav ja kole nagu öö. Aga me saame ise oma ajule öelda, kes me oleme – kui ketrame-korrutame mõnd tunnustust või enese head arvamust iseendast, saabki see meie osaks. Just nagu esimeses mõttes märkisin – teadus toetab mu järeleproovitud sõnu (tunnustus ikkagi 😀 ).
Mõelgem pisidetailideni läbi ainult hea tagasiside/ kiitus, Wrenchi sõnul piisab halva mõttelõnga katkestamiseks vaid kaheminutilisest mõtte mujale viimisest (luuletus, raamatulõik, video vms). Olen kuulnud ka 7 sekundi reeglist – halva mõtte ilmnemisel tuleb 7 sekundi vältel see hoopis positiivseks pöörata – siis võtabki aju positiivse omaks ja tekitab kõrgema normaalsusnivoo.
Hoidkem end ja oma emotsionaalset tervist, mu armsad! Teisipäeval sai mu uus elu 13-aastaseks – isegi tiinekas võib toota vajalikke mõtteid, näib 😀
***********************************************************************************************************
On a Saturday evening in mid-November, I committed a planned sin and went to my beloved Drama Theatre. During the day, the math problems, led by the Lagrange function and specific points obtained through its partial derivatives, decided to be solved by some miracle. Probably only because otherwise I would have gone to the theatre with deep reluctance and a lot of hesitation about the rational use of my time. I am incredibly grateful to them deciding to let me gather new thoughts in the drama world.
I bought tickets for the performance “James Brown Wore Curlers” several months ago (when the intensity of the study had not yet revealed its “true colors”), and it truly surprised me with its unexpected depth and many ideas that took off from that stage. The performance focused on the roles we are born into/grow into or take on during our lives, and how those around us accept/reflect them. It is true that we can change our own lives to some extent if we adjust our current role to the one we want to show ourselves to the world and to the one our hearts call us to be. We begin to behave in accordance with this role, and in some cases so believably that those around us go along with it. This kind of accompanying is not always the case, and that is why there are several Madonnas, Napoleons, etc. in mental hospitals, it is said. The end of a relationship is often explained simply by growing apart – in reality, the role of one person probably changed to the point that they no longer fit in with their partner, or the partner no longer fit in with their new role.
Before the accident, I sang in the legendary Horre Zeiger’s incredible big band, and to train me in the right form, he advised me to listen to different big band singers and sing like them. He figured that once I could sing like the best, I would find my own voice. Considering that the most extraordinary big band singers were larger black women with somewhat different vocal apparatus, this task was rather difficult. It would probably be superfluous to say that I did not become a brilliant singer 😀 . I’m not sure whether it is because of mr Zeiger or for some other reason that I am convinced that growing into oneself also comes about through trying on different roles. One has to try them all and take bits and pieces from everywhere to finally put oneself together. I seriously doubt whether Mr. Zeiger, with his extraordinary passion for music, was thinking about the optics department of physics when forming his viewpoint (he didn’t reveal his possible love of physics to me), but even there, white light contains all the other colors, which it only shows when it is passed through a prism. All the colors are together and maybe white simply formed itself after trying on all the roles – this is not a physical reasoning, only a simplified figurative interpretation, but in my opinion it is perfectly suitable for this comparison from the natural science. At this point, it is appropriate to mention Goethe’s well-known quote (and the topic of my essay for the high school final exam) – “Search within yourself and you will find everything.”
Although society/relatives sometimes do not approve of these assumed roles, the play suggested that otherwise coexistence cannot continue at all. This often requires inhumane reconciliation from loved ones, as the play reveals. And usually someone gets hurt. Or very hurt. Or gives up on their life altogether.
This morning I happened to re-watch psychologist dr Guy Wrinch’s TED talk about maintaining our emotional health (interestingly also related to the roles we take on). Human nature has a superpower to collect negativity from every feedback and then rewind, rewind, and re-present it in our brain, according to him. But this makes our psyche and body believe that this spinning bad is true – that I am worthless, stupid, boring and ugly as hell. But we can tell our brains who we are – if we spin/repeat some recognition or our good opinion of us, it will become our being. Just as I noted in the beginning – science supports my words that are tried and tested (recognition after all 😀 ).
Obsess over the details of only good feedback/praise – according to dr Wrench, it’s enough just taking your mind elsewhere for two minutes (a poem, a book passage, a video, etc.) to break a bad thought. I’ve also heard of the 7-second rule – when a bad thought appears, you have to turn it into a positive one for 7 seconds – then the brain will adopt the positive and create a higher level of normality.
Take care, my dears! On Tuesday, my new life turned 13 – even a teenager can produce necessary thoughts, it seems 😀