Elukestvalt on saatnud mind päris tähelepanuväärne kannatamatus – kui midagi uut ette võtan, tahan kõike KOHE. Ja enne avariid ei olnud soovitu küllaltki kiire saavutamine enamasti eriline probleemgi. Rasked vigastused toovad üliambitsioonika inimese selles mõttes valusa pauguga maa peale tagasi. Ei saa kõike kohe ja parimas versioonis. Ja see ajab hulluks, HULLUKS, mu sõbrad!
Ehitusteaduskonnas läbitud bakalaureuses õppisin ainet “lineaaralgebra,” mille harjutustunni õppejõud kordas iga maatriksülesande lahendusel, et seda tuleb teha “samm-sammult” – ta oli vene juurtega matemaatik, kelle eestikeelset kõne saatis märkimisväärne aktsent ehk väljend “samm-sammult” ei saa minu kõrvus ilmselt mitte kunagi aktsendivabalt kõlama.
Tema õpetusi saab ilmselgelt kanda edasi ka elusse laiemalt (mitte küll viisil, mida tema soovinuks), sest samm-sammult käib ka see pikk-pikk, konarlik, maanteeröövlite ja teeaukude rohke taastumistee.
Uus tegevusterapeut, kes tavapärast terapeuti asendades mulle uuesti viisaka inimese kombel noa-kahvliga ümberkäimist õpetas, märkis et harjumuspärasel kombel kahvli kasutamise püüd taastumise praeguses staadiumis minu kõhtu oluliselt ei täida ning katsetas minuga igasugu eri meetodeid-abivahendeid et kahvel vasakus käes mingilgi moel püsida saaks ilma, et ma iseennast või mõnd pahaaimamatut lähedale sattuvat inimest teradega suskaks. Pärast mõningast katsetamist saingi plastiliini-taolisel teraapiavahal kahvliga kinni hoides noaga tüki küljest lõigata. Olin üliõnnelik! Pea pisarateni. Loomulikult katsetasin seda koduski, aga siin läks asi lappama, sest pehme, laua külge kleepunud vaha asemel üritasin nüüd märksa tugevamal, taldrikul liikuvamal praeliha lõigul suupärast tükki lahti lõigata. Arvake, kas õnnestus
Ka iseseisva kõnni püüdlused on põhjuseks, miks kõik elutoa seljatugedega toolid südamerahuga korratult viltu seisavad ja miks algselt keskmise läikega külmkapil nüüd näpujälgi üha uuesti tekib, eriti intensiivselt kohe pärast kapi puhastamist (Murphy oma seadustega hoiab meid ikka vormis 😊).
“Kui korraga ei jõua, tee poolgi,” soovitas eestlaste surematus kirjandusteoses “Kevade” õpetaja Laur krutskivend Tootsile õppetöödega järje peal püsimiseks. Seda peame järgima ilmselt me kõik – kui kohe tantsiskleval sammul söögilaua äärde viisaka inimese kombel sööma ei suuda jõuda, tee sellest osagi – samm-sammult, nagu matemaatikudki soovitavad. Sest osadest saab tervik.
Tahe võib olla meeletu ja reaalne saamatus asetab meeleolule rekordilise kaaluga kivirahnu, mis igasugusele tuhast lendutõusule tugevat vastutuult puhub (“ikka veel ei saa!”, “kaua veel???”, „miks mina?“, „ma ju niiii püüan“), aga kuna lendu tõusmine just vastutuulega aerodünaamiliselt parim on, võib kõige uuestiõppimine rohujuure-tasandilt ka kõrgema lennu eelduseks olla.
Kiirust armastavale inimesele ei ole kõnealune loogika mitte kuidagi vastuvõetav. See ajab meeleheitele hulluksajavalt tihti. Ja see on raske, kohe tõsiselt. Kuna olukorda ise oluliselt muuta ei saa, peab pidevalt kõigega leppima nagu kartulipudruks tambitav keedukartul. Samas on kõigel kogetaval teatavasti oma hind. Mulle tundub, et elamise ilu ja võlu nautimise hind ongi seesama neetud leplikkus ja pudruks tambitava staatus. Seda tunnet kanname eri põhjustel endas ilmselt kõik.
Ükskõik, kui raske on olukord, võtkem progressi samm-sammult, nagu eestindlikumad matemaatikudki soovitavad. Isegi, kui see päris hulluks ajab. Väga palju soovitatakse hetkes elamist, ilmselt sel lihtsal põhjusel et suure pildi teadvustamine viib mõistuse. Püüdkem hetki.
*******************************************************************************************
Throughout my life, I have been accompanied by quite remarkable impatience – when I do something new, I want everything NOW. And before the accident, achieving what I want fairly quickly wasn’t usually a problem. In this sense, severe injuries bring an overambitious person back down to earth with a painful bang. They can’t get everything right away and in the best version. And that drives a person crazy, CRAZY, my friends!
In my bachelor’s studies at the Faculty of Civil Engineering, I studied the subject “linear algebra,” and the teacher of the practice class repeated the importance of approaching these mathematical problems “step by step” when solving the matrix exercises – she was a mathematician with Russian roots, whose Estonian speech was accompanied by a significant accent, so the expression “step by step” will probably never sound accent-free to my ears.
Her teachings can obviously be carried over to life in general (not in the way she would have liked), because step by step approach to the long, bumpy road to recovery, full of highway robbers and potholes, is necessary as well. The new occupational therapist, who replaced my regular therapist and taught me how to handle a knife and fork during the meal times like a polite person, noted that trying to use a fork as it is supposed to be done will not really fill my stomach at this stage of recovery and tried all sorts of different methods and aids with me so that the fork could somehow stay in my left hand without me stabbing myself or some unsuspecting person who happened to be nearby. After some experimentation, I was able to cut a piece off the plasticine-like therapy wax with a knife while holding the fork. I was overjoyed! Almost to the point of tears. Of course, I tried it at home, but here things went wrong, because instead of soft wax that’s stuck to the table, I tried to cut a mouthful of meat from a much firmer, more mobile piece of fried meat on the plate. Guess whether I succeeded.
The attempts to walk independently are the reason why all the chairs with backs in the living room stand crookedly and why the originally medium-gloss refrigerator now keeps getting more and more fingerprints, especially intensively right after cleaning the destruction (Murphy’s laws keep us on our toes 😊).
“If you can’t do it all at once, do it halfway,” advised teacher Laur to the unruly student Toots in the immortal Estonian literary work “Kevade” to stay on track with his studies. We should probably all follow this – if you can’t immediately dance-step your way it to the dining table to eat like a polite person, do some of it – step by step, as mathematicians recommend. Because halves become the whole
The will to achieve can be insane and real-life inability puts a Guinness record-weight boulder on the mood, which creates a strong headwind for any takeoff from the ashes (“I still can’t!”, “How long???”, “I AM trying so very hard”), but since taking off into a headwind is aerodynamically best, relearning everything from the grassroot level can also be a prerequisite for higher flight.
For a person who loves speed, this logic is in no way acceptable. It drives them to despair insanely often. And it’s hard, seriously. Since one can’t significantly change the situation oneself, they have to constantly succumb to everything like a boiled potato being mashed into mashed potatoes. At the same time, everything we experience has its price. It seems to me that the price of enjoying the beauty and charm of life is this damned capitulation and the status of being mashed. For different reasons, this same feeling probably lies in all of us.
No matter how difficult the situation is, let’s take progress step by step, as the mathematicians recommend. Even if it drives us completely crazy. Living in the moment is highly recommended, probably for the simple reason that being aware of the big picture takes away all sanity. Let’s seize the moments.