Sihtides kõrgele/ Aiming high

Legendaarne Vahur Kersna kirjutas raamatus “Ei jäta elamata”, et tööle keskendumine on parim viis môtted oma haigusest eemale peletada. Kasvôi korraks. Mind ei piina ônneks küll haigus, aga ka raskest ônnestusest taastumisega saab siinkohal mône paralleeli tômmata.

Esimestel traumajärgsetel aastatel täpselt nii ongi nagu hr Kersna kirjutab – päris enesehävitusliku lôpliku otsuse vältimiseks peab môtteid aktiivselt kõrvale juhtima ja töö on selleks vast parim vôimalus.

Mina sain sellise ajukurde tänuväärselt liigutava võimaluse ühes kosmeetikafirmas, mille tegevustele olen saanud oma parimate oskustega koduarvuti vahendusel kaasa aidata. 

Hiljem lisandub sellele baasvajadusele ka tüüpiiline saavutusvajadus ehk lood on pisut lähemal tavalisele töölkäimisele – nii nagu iga teinegi inimene, on ka traumast eluga pääsenule tohutult oluline tunda end mingis protsessis vajaliku ja olulisena suurema pildi muutmisel.

Oma Tallinna Tehnikaülikooli TalTech magistratuuri lôpuaktusel pisut enne mu ônnetust oli mul au pidada lôpetajate nimel kône.

Muuhulgas panin selles kaaslôpetajatele südamele, et nad paneksid tähele elu antud vihjeid puuduste kohta meie ühiskonnas ning asuksid neid siis kôigi oma oskustega parandama.

Olen sellisel seisukohal väga tugevalt tänagi. 

Kuna elu tôukas mu pea 8 aastat tagasi varasemast täiesti teistsugusesse, väga ebamugavasse ellu, mil olen saanud näha suurel hulgal sügavaid kraave riigi ametkondade bürokraatia môistes, millest erivajadustega inimene on sunnitud üle kalpsama, sain näha/tunda väga selget vihjet elu poolt ja tahan siiralt, et teiste minusarnase saatusega inimestel kôigi raskuste kôrval asjaajamise môistes pisutki lihtsam oleks. 

Oma järjepidevusega suutsin endale välja vôidelda praktikakoha ühe infosüsteemidega tegeleva ministeeriumi juures Eesti digiteenuste arendamisega tegelevas osakonnas. Seal olen saanud vôimaluse end ka tegelikult olulise ja vajalikuna tunda ning see tunne on lihtsalt imeline. Vahest paremgi, kui finantssektoris töötamisest mäletan – palun mitte valesti môista – minu armastus börside, börsiettevôtete ja väärtpaberite vastu on piiritu, aga praegu, küll vaid praktikandina, saan anda reaalse panuse elu lihtsustamiseks Eestis – et digitaalne Eesti oleks kordades suurem geograafilisest.

Môistuse stimuleerimine aitab ka füüsilisel vormil taastuda ja igaüks saab anda oma panuse elu paranemisele meie ümber – tuleb vaid elu antud vihjeid märgata ja neist kinni haarata. Vastuvaidlemata ja vabandusi otsimata. Kui me ise ei tee, ei tee mitte keegi.

********************************************************************

In his book “Ei jäta elamata” (“Will not forgo living”) Vahur Kersna, a legendary  TV reporter and a respected thinker in Estonia, who’s been struggling with a specific type of cancer for some years already, wrote that focusing on work is the best way to distract one’s thoughts from the illness. For a moment at least. I’m not struggling with any illness, thank God, but I can draw some parallels with rehabilitation and recovering from a serious trauma.

In the first years it is exactly as mr Kersna has written – in order to avoid a definitive self destructing decision, one must distract their thoughts and working seems to be the best way for this.

I had this wonderful opportnity in a cosmetics company helping it in any way possible from my home computer.

Later on, the typical need for achievement is added to this basic need – like an ordinary employee, one needs to feel necessary in some process of making a change in the big picture. 

In the graduation ceremony of my Masters degree in Tallinn Technical University TalTech a little before my accident, I had a honourific opportunity to hold a speech in the name of all the co-graduates.

Among other things I asked my co-graduates to  notice the hints about the shortages in our society, given by life and begin repairing them with all their capabilities.

I very firmly hold to this opinion to this day .

As life pushed me in a very different uncomfortable new life almost 8 years ago, I’ve had an opportunity to see/feel a great number of deep trenches that people with special needs or disabilities have to jump over somehow, I very much believe to have noticed a serious hint from life and I seriously wish that other survivors would have it esier in the  bureaucracy sense.

With my consistency I managed to fight out an internship in a ministry dealing with public information systems in a department that develops Estonian digital services. I’ve had an opportunity to feel important and necessary, making this feeling a bliss. The feeling might be even better than in asset management services I worked for before the accident – please don’t get me wrong – my love for the stock markets, listed companies and securities is hot and undying, only now I have an actual contribution, although as a simple intern, to simplifying the life in Estonia so that the size of digital Estonia would exceed the geographical one remarkably.

Stimulating the mind also helps to the physical recovery and everyone of us can contribute to improving the life around us – one only has to notice the hints given by life and grasp them. With no arguments or excuses. If we don’t do it ourselves, nobody will.