Tegin hiljuti mõne olulise märkamise, millele vahel tähelepanu pöörata võiks.
Esmalt tuli mõne päeva eest sirge seljaga oma kirjutuslaua taga istudes pähe, kui imeline see võime tegelikult on, sest koomajärgsest istuma õppimisest suuremat väljakutset on raske ette kujutada. See oli jube, pearingluseid toov ja viimse piirini väsitav ettevõtmine. Nüüd teen ma seda suurema pingutuseta! Ja patsutan endale tänulikult õlale. Peaksime vist kõik elama rohkem hetkes ja märkama oma suurepäraseid võimeid-oskusi! Ma ei kutsu kedagi üles pikas rüüs ja küünal käes pühalikult, ullikese näoga ringi kõndima, lihtsalt usun et vahel oleks põhjust oma võite tähele panna. Et need liiga tavaliseks ei muutuks.
Teise momendina panin tähele/sain meeldetuletuse oma arvestatavast avarii-järgsest isekusest. Sellele ei ole head vabandust, kuigi tean põhjust vist liigagi hästi – kui inimene on riisutud pea kõigest talle armsast, on lahkelt teiste vajadustele mõtlev empaatiameelsus viimane, mis võiks välja lüüa. See ei ole vabandus ja tunnen piinlikkust.
Ma ei ole nii eriline, et olla ainule, kes sellise olukorraga silmitsi seisma peab – tean, et meid on päris palju. Raskes olukorras on kohutavalt keeruline hakata iseennast alla suruma, et teiste huvidele rohkem tähelepanu pöörata, aga nii teevad terved inimesed iga päev. Meiegi peame selle ära õppima. Taastumine ei peagi lihtne olema. Minu arusaamisel ei saagi püüda suurt õnne, kui suured raskused läbimata. See oleks ju ainult aus.
Soovin teie suve lõppu rohkem kohalolekut ja märkamist!
—————
I recently made a few observations that could be noted once in a while.
Firstly, it suddenly popped in my head a few days ago, sitting at my desk, how splendid this capability actually is because it’s not easy to think of many things more difficult than it was to learn sitting again after the coma. It was horrific, dizziness-filled, completely exhausting undertaking. And I’m able to perform it with minimal effort now! Which makes me pat my own shoulder gratefully. I believe we should try to live in the moment more and notice our quite amazing capabilities. I don’t invite anyone to walk around in a long robe and a candle, with a solemn face as some kind of a simpleton but it is necessary to appreciate our victories every once on a while. For them not to become too mundane.
As the other, quite embarrassing thing I noticed/was reminded of my extraordinary selfishness after the accident. There is no good excuse for that, although I’m quite familiar with the causes – if a person is robbed from most that they hold dear, the kind, emphatic mind is way too much to expect. It is no excuse and I’m ashamed of it.
I’m certainly not that special to be the only one feeling this way – there’s quite many of us. It is very difficult to suppress oneself in difficult situations, but heathy people do it every day. We must learn it as well. Nobody said recovery should be easy. In my opinion, one doesn’t deserve true happiness, unless true difficulties haven’t been overcome. That would only be fair.
I wish you more presence and noticing for the end of summer time!