Uus käik sisse / Entering the new gear

Juuniga, enne minu 33ndat sünnipäeva, algas minu jaoks kvalitatiivses mõttes täiesti uus, avar ja värviküllane, elu. Käisin nimelt silmade laseroperatsioonil, mis vabastas mu vajadusest kanda prille. Kuna olin prillikandja juba põhikooli lõpust ehk umbes poole oma elust, oli mulle enda peeglist vaatamine alguses väga võõras/ebameeldiv ja kartsin, et keegi tuttavatestki ei tunne mind ära. Sõprade reaktsiooni sai juba eile oma kalli pikaaegse sõbra õnnitlemisel, kui mitte keegi ei teinud minu prillide puudust märkamagi. Kui sellele asjaolule ise valjult tähelepanu juhtisin, selgus, et osad sõpradest olid minu prillideta välimusega varasemate suvede jooksul juba väga harjunud (õnnetuse eelsetel suvedel kandsin enamasti läätsi) ja teised olid lihtsalt veendunud, et kannan läätsesid ka sel õhtul. Nii et endale väga suureks rõõmuks, ei tekita mu uus välimus mingit üllatusmomenti.
Samas ei näe ma vist siiski ka katastroofiliselt erinev välja, sest püüdsin tudengina päris ülikoolitee alguses minna ilma prillideta sõbranna eest matemaatikaeksamit kirjutama (see kuriteokatse on vist iga mõõdiku järgi tänaseks aegunud) ning eeldasin sinisilmselt, et õppejõud mind prillivabana küll mingi valemiga ära ei tunne. Vähe sellest, et ta ei olnud nõus mind sõbranna nimega esitletuna eksamiruumi lubama, küsis ta minult nimepidi, mispärast tahan eksamit veelkord kirjutada, kui sain niikuinii hea hinde. Ehk minu maskeerimispüüdlused prillide eemaldamisega selgelt mingit vilja ei kanna. Seepärast saan vist vaid paluda – harjuge minu veidi uudsema välimusega, see ei tohiks olla ülemäära raske.

Päris naljakas – operatsioonipäeval ei tohi raamatut lugeda, arvutis töötada ega televiisorit vaadata – ma tõesti ei tulnud tükk aega mitte mingisugusele võimalikule lahendusele, millega oma päeva sisustada, sest õues looduse nautimist segasid muuhulgas septembrikuud kadedaks tegev külm ilm, mis vihma kohapealt just ei koonerdanud; ja minu raske liikumispuue. Niisiis leppisin lõpuks audioraamatutega, mida sõber Amazon oma audible.com lahendusega lahkelt müüb (mida soovitan soojalt kõigile). Selles suhtes valmistab see operatsioon teatavaid ebamugavusi juhul, kui on erivajadusi ja ka halb koostöö ilmataadiga.

Lisaks saan kindlalt öelda, et ka siinkohal on operatsioonijärgne seisukord inimeseti väga erinev. Nimelt tegi 7 aastat tagasi sama operatsiooni minu noorem, oluliselt kangemaid prille kandnud, täppisteadlasest vend ning mõned kuud hiljem ka minu tollane kallim. Mõlemal juhul oli operatsioonijärgselt vaevanud neid väga ebameeldiv tunne, et silmad on liiva täis, millest tingitult vaevas neid ka väga suur pisaratevool. Kui mind oli operatsioonijärgsesse taastumistuppa aidatud, kus arstipoolset nägemiskontrolli ootasin, tundsin siirast pettumust, et minu silmis mingit suurt ebamugavust tekitama pidanud liiva ei olnud. Mind oli “õnnistatud” hoopis teistsuguse tundega, millele olid ilmselt palju kaasa aidanud pikk rivi erinevaid silmatilku, millega operatsiooni ajal minu silmi toetati. Tunne silmis oli päris kibe ja hell, justnagu silmisse oleks hapet vms valatud. Pärast kuulsin arstilt, et 7 aasta taguste kogemustega võrreldes erinevate aistingute peamiseks põhjuseks on märksa uuemad operatsioone teostada aitavad laserid (mis iseenesest on ju suurepärane uudis!). Samuti vaevasid operatsioonijärgsetel päevadel mind hoopis vähem mingisugused häireid ruumitajulis ja kauguste hindamises. Ja puudus ka pidev silmade kuivus (mis pidi osasid opereerituid väga kimbutama). Nii et iga kogemus on täiesti individuaalne ja teeb selle kogemuse täiesti erinevaks.
Aga lõpptulemus tundub siiski olevat sama rõõmu ja rahulolu toov (millest olin eelnevalt palju aastaid vaid kuulnud, aga alles nüüd tunnen tõeliselt).

Laseroperatsiooni tahan kõigile prillikandjaile väga soojalt soovitada. Seda mitmel põhjusel – kõigepealt ei ole üldse vaja muretseda prillide puhastamise pärast (eriti mind vaevavas olukorras, kus üks käsi veel ei tööta), ei ole vaja muretseda, et mõnel kukkumisel prillid nägu (või iseennast) vigastada saaksid (kukkumisi ei tule traumadeta inimestel küll palju ette, aga teatavasti piisab ka ühest korrast); samuti taipasin juba operatsioonipäeva õhtul, kuivõrd kitsalt ma enne maailmale vaatasin – minu tumeda raamiga moekad prillid varjasid küljed ning nägin maailma nagu “koridoris” – enne operatsiooni ma seda loomulikult ei mõistnud (ka läätsed ei toonud mingil põhjusel ses’ vallas mingit rabavat selgust) – nüüd on pilk nii avar ja selge.

Kuigi jah, minu silmalihastes on spastika, mida see lõikus kahjuks eemaldada ei saa, nii et väike miinus vist jääbki (aga väike miinus jäi minu nägemisse ka mu viimaste prillidega, nii et siili udus minust ei saanud). Arst nentis siiski, et võrdseks lõigatud silmades (minu silmamiinustel oli enne 2 dioptriat erinevust) võib spastika väheneda ka silmapingete vähenemise tõttu. Aga selle lotovõidu võimalikku realiseerumist näitab aeg.
Mõned päevad pärast operatsiooni vaatasin õhtu eel toas ringi ja ei jõudnud ära imestada oma võimet kõike ilma prillideta näha– nii imeline on see suutlikkus! Ja seekord ei saa mu ego tunnustavalt iseendale plaksutada, sest minu panus sellesse uude võimesse on väga väike. Seega pean tänama arstide ja silmalaseri toodud imet minu nägemisse.

Imesid juhtub mujalgi. Kuulsin juuni alguses, et minu eakaaslasest erakordselt raskelt vigastatud naisterahvaga juhtus sel kevadel suur ja väga ilus ime tervislikus mõttes, mis tõi talle võime adekvaatselt kõneleda pärast 14 aasta pikkust pealesurutud mitteadekvaatset lalinat. On raske kirjeldada, kui rõõmustavalt ja mingis mõttes äratavalt see teade mulle mõjus! Need, kes suure suuga kuulutavad, et peaajutraumadest taastub vaid esimese pooleteist aasta jooksul, võivad minu poolest südamerahus otsejoones põrgu kõndida, sest no kuulge – 14 aastat!!!

Aga imedega ei vôi harjuda – need peab ära tundma ja neid nautima…
Remarque suurepärases raamatus “Taeval ei ole soosikuid” nentis ka peategelanna Lillian Pariisi ühte väikesesse kabelisse jõudes, kus kollaaźakendest sissepaistev valgus kabelis oma ilusat värvidemängu mängis samas, kui kirikuisa näiliselt külma kõhuga mööda kõndis, et kui imet liiga palju näha, harjutakse sellega nii ära, et see enam ei liigutagi meid, sest ime kordasaadetu muutub nii tavaliseks. Seda ei peaks laskma juhtuda, vähemalt otsekohe mitte – imet peaks tähele panema ja hindama, sest kui tema kordasaadetuga harjutakse, muutub see nii tavaliseks ja harjumuspäraseks.

Olen seda mõtet varemgi rõhutanud (võimaik, et siin blogiski), aga siinkohal usun selle suurde sobivusse. Keegi tark inimene on öelnud “Elada võib nii, justkui mitte miski ei ole ime; ja ka nii, nagu kõik oleks ime.” Kindlasti ei taha ma julgustada teid käituma kamba sinisilmsete ullikestena, kes iga puuoksakest ja rohukõrt imetleb, aga vahel toob elu meile imesid, mida me ilmselt märkmagi ei tee. See on pisut ülekohtune.
Märgake ja tunnustage neid imelisi asju oma elus, mille juhtumisse on kaasatud ka õnn, vedamine vms, kuidas seda nimetada. Samas ütleb realist minus, et imesid juhtubki selleks, et viia meid uuele tasandile (nagu videomängus), et siis olukorraga harjuda ja uut imet ootama jääda.

Ei tahaks küll olla see nuriseja, kes riigiaparaadis vaid vigu näeb, aga käesolev virisemine võib mõnele teisele puudega lugejale ka olulist informatsiooni edastada. Nimelt täitsin veidi aja eest pikad küsimustikud ja edastasin viimaste arstide epikriisid, et ametnikud saaksid taas määrata, millise raskusastmega puue mind vaevab ja kui suur on minu ametlik töövõime. Märgin, et see viimane sai määratluseks “puuduv” ja sain Töötukassalt postiga koju juba vastava kaardi (millest üksi loomulikult ei piisa). Minuga seotud bürokraatiamasinas juba küllaltki vilunud ema helistas mingil põhjusel Sotsiaalministeeriumi, kus pika jutu sees tuli lõpuks täiesti juhuslikult välja, et puude tõestamiseks eri asutustele (praamid, kontserdid jms) pean taotlema mingi uue kaardi, milleks pean esitama “taotluse puudega inimese kaardi taotlemiseks” – see hakkab asendama senist töövõimetuspensionärile eraldatud Pensionitunnistust, milles on märgitud ka puude raskuaste. Kuidas kirevase päralt peaks üks puudega inimene mingil moel aimama, et peab veel mingit paberitükki taotlema??? Ja kuidas eeldab ministeerium, et puudega inimesed seda taotleda taipavad, kui mitte keegi neile seda ei ütle? On ilus elada Eestimaal…

Nagu märkisin, on käes minu 33s sünnipäev. Pisut vanemad sõbrad on seda hoiatavalt Kristuse-aastaks nimetanud, toonitades manitsusega, et sellel eluaastal võib tõesti kõike juhtuda, viidates ilmselgelt sellega kristlaste seas maailma tuntuima inimese väga pöördelisse aega sel eluaastal.
Kuna palju halba on mulle juba kaela langenud, tahaksin loota, et see halva kategooria on ääreni täis – loodan ja näen vaeva selle nimel, et ruumi oleks veel ainult heale! Ja mõistagi on väga oodatud iga väike ja suurem ime (kui ime satub seda lugema, teadku, et on oodatud ☺ ).

Mind külastasid eile õhtul mu kõige lähemad sõbrad – on ääretult hea teada ja tunda, et kui mõni sõpruskond laguneb aastatega, siis meie jääme nii heas, kui halvas ja saame ikka ja jälle jagada seda suurt armastust ja hoolivust, mis alati täidab südame tõelise õnnetundega. Aitäh igaühele teist, et leidsite eile aega mulle külla tulla! Olete erakordsed!

********************************************************************************

Before my 33rd birthday in June, a new wide and colorful life begun for me in the qualitative sense. I went to the laser operation that freed me of the need to wear glasses, to be specific. As I’d been wearing glasses for a half of my life, from the end of the Secondary school, then seeing myself in the mirror was very strange and unpleasant for me at the beginning; and I was really afraid that no aquaintance of mine would recognse me any more. I saw my friends’s reaction yesterday congradulating an old dear friend of mine on his birthday – no one noticed the absence of my glasses. When I drew their attention on my new feature, it turned out that some friends were very used to seeing me without glasses (as I used to wear contacts in summers before the accident) and others were just certain that I was wearing contacts that evening as well. So, my new looks doen’t surprise anybody, to my great joy and relief. In the beginning of university I found out that I don’t look catastrophically different without glasses because I was trying to pass an exam in maths for a girlfriend of mine taking my glasses off as a strong disguise (seemed like a wonderful idea back then ☺) – I presumed the lecturer never recognises me without glasses. Not only did he forbid me to enter the exam room but he also asked me by name, why do I want to write the exam again when I already got a good mark. So clearly I can’t use taking off glasses as any significat disguise. Due to that I can only ask you to get used to my new look soon – it shouldn’t be too difficult.

On the operation day, reading, working on the computer and watching TV are forbidden. Quite funny but for a while I really had no idea of how I’d spend the day with such restrictions. Hanging out outside was interfered with the weather that would’ve made September proud and my disability of walking around. So, eventually I had to accept listening to audio books by Amazon and audible.com (I do recommend it strongly). That was the only way the laser surgery was a bit uncomfortable for me.
I can also state very firmly that the laser-operation experience is very different to every person. 7 years ago my younger brother had the same surgery and a few months later also my then-boyfriend. Both had similar post operation highly uncomfortable feeling of sand in the eyes which of curse led to massive tear amount. I was deeply frustrated that I had no such discomfort after the operation. I was “blessed” with a bitter and tender feeling in my eyes as is acid was put there. Later on the doctor told me that I was fortunate enough to be operated with the help of new technology (which is just wonderful!). I was also bothered much less with other bad sensations I had heared of. So that every experience is truly very different.

Only the end result seems to be simiraly blissful and satisfactory (that I had heared of for many years).

I want to suggest laser operation to everyone (with the potential need, naturally) for many reasons – first, there is no need to worry about cleaning glasses (which is especially difficult in my condition when one hand isn’t functioning yet), no need to worry that glasses could injure me in some fall (which is not very common with people without injuries, but as we know – once is enough); I also discovered how narrowly I used to see world before – my glasses had classy dark wide frames that forced me to see the world through a “corridor” – of course I had no idea about this before the surgery (even the contacts didn’t give me the sight I have now) – everything is so wide and clear now.

Although yes, I still have spasticity in my eye muscles that this operation cannot remove unfortunately, so I’m left with a slight minus in the eyes (as it was there before, I’ll continue to see just ok).

Afew days after the surgery I was looking around in my room and couldn’t be more amazed about my ability to see everything so clearly without glasses – it really felt like a miracle! And this time my ego can’t tap on its shoulder because my contribution o this miracle was very small. I only can be grateful to doctors and the laser.

Miracles happen elsewhere. In the beginning of June I found out that a very seiously injured woman of my age that I’ve known for many years already had a very expected and wonderful miracle that brought her the ability to speak adequately after 14 years of inadequate mumbling. It is hard to describe the joyful and awakening it felt for me. Those who claim that the true rehabilitation ends with 1,5 years can go straight to hell in my opinion, because, halloo – 14 years!!!

I’ve stressed this thought before (maybe even in this blog) but I do believe it suits here. Somebody has once said “You can live as if nothing is a miracle; or if everything is a miracle.” Certainly I don’t want to encourage you to act as bunh of simpleminded lunatics who marvel every branch of the tree and every blade of grass; but sometimes life brings us miracles that we don’t even notice. That’s a bit unfair.
Notice and recognize these marvellous things around you that have something to do with luck, happy coincidence etc. In the same time, the realist in me tells me that miracles happen only to take us to the next level (like in a video game) for us to get used to the new situation and then start waiting for a new miracle.

It is my 33rd birthday as I mentioned. Some friends of mine that are a bit older have warningly claimed this to be the Christ-year, obviously pointing to very extraudinary events of the most famous person in Christianity in this age. As so much bad has already happened to me, I’d like to hope that the bad-section is full already and there is room for only good – I work very hard for this to be true. And every small and large miracle is more than welcome, of course (in case miracles read this post – know that you are very welcome ☺).

My closest friends visited me yesterday evening – it is extremely good to know and feel that while some friendships fall apart in years, then we stay put for better and for worse and we are able to share the love and caring again and again. I thank each one of you that you found time to visit me yesterday! You are spectacular!