Kuna igapäevast edasiminekut on väga keeruline tabada (ei ole ju mingit kvantitatiivset mõõdikut), tundub vahel, et taastumine on suurtes osas lõppenud. Ja sellest jahvatavad väsimatult ka mitmed arstid-terapeudid (ma pole kindel, kas mu tuju on muidu nende meelest liiga hea või mis 🙂 ). See tekitabki lõpuks tunde, et arengu mõttes ei ole siit kuhugi minna. Sõbranna näitel võin öelda, et see ei pruugi olla õige lähenemine probleemile.
Mainitud hobi korras maailmataseme tippsporti tõusnud infotehnoloogist sõbranna tutvustas mulle lohutavat alguspunkti jälgimise mõtet. Kuigi tema tee tippu oli suure pühendumise tõttu igasuguseid ootusi ületavalt kiire ja lihtsale kõrvaltvaatajale võibki jääda mulje püstloodis arengu jätkumisest, kinnitas ta mulle siiski, et edaspidiseid tulemusi ei saaks mitte kuidagi esimeste väga edukate võistlushooaegada edu pinnalt prognoosida, sest lähtepunktid on igal aastal ju sedavõrd erinevad.
Võrreldes ka minu koomajärgse alguspunktiga, on muutus tegelikult väga suur ja taustsüsteemi teatavas perspektiivis hinnates saabki areng loogiliselt jätkuda palju aeglasemalt. Seda mõtte teist poolt toonitavad mulle ka kõik neuroloogid ja mõtlesin alati, et see on seotud bioloogia ja rakulise paranemisega (millel on põhikooli bioloogiat meenutades tegelikult ka kaalukas tõepõhi). Aga asja võib näha ka teisiti.
Tänane alguspunkt on erinev juba eilsest ja veel erinevam üleeilsest, neid väikesi edusamme peab märkama.
Neuroloogia-alase kirjanduse kohaselt ei ole nii, et taastumine peatub, kuigi masendavalt tihti just nii tundub, ta lihtsalt liugleb horisontaalsel eelmisest alguspunktist kõrgemal platool, mille tõttu lähtepunktid edasisteks tõusudeks on sedavõrd erinevad. See seisukoht, olgem ausad, ei püsi meeltes just piisavalt tihti ning enamasti peab nukrust peletades lihtsalt parimale lootma ja ja igast väikesest võidust rõõmu tundma.
See väikestest võitudest rõõmu tundmine on küllaltki raske, aga tegelikult saavutatav seisukord, mida soovitan südamest igale kõrgemate sihtide püüdjale. Alati ei ole mõistlik vaadata “suurt pilti” – see ajabki hulluks, saan kinnitada. Ja väikesi rõõme tuleb püüda kõikjalt – lõppeesmärk on reeglina kompleks mitmetest tahukestest, millest igaühes tekib järjekindlalt rõõmustavaid valgushelke – neid peab märkama ja nautima.
Leidke igas päevas väike põhjus rõõmustamiseks ja ärge unustage liikumistel jälgida viimast lähtepunkti (see võib asuda tipule juba päris lähedal).
*********************************************************************************
It is very difficult to notice the every-day progress and sometimes it seems that there is no development anymore. And some doctors-theraphists keep repeating me this (not sure if I look too happy otherwise or what 🙂 ). Eventually one starts to feel that development-wise there is nowhere to go anymore. Using a girlfriend of mine as an example, I can assure you that this may not be the best approach to the problem.
This good girl-friend of mine, who made it to the top of the athletic world remarkably fast in a field she trains only as a hobby (she works in the IT-field at day) using her very strong dedication to the field. Although her flight to the top was superfast, beyond any expectation, and it might seem “her style” to a bystander. Still, she assured me that projecting her unbelievable success to the future is not a good idea as the starting points are so very different in the first seasons and now.
Comparing my situation to the one right after coma (or the starting point for my current situation), my development has really been quite noticeable and it is only natural that my development can continue in a much slower pace. That second part is what many doctors-theraphists tell me all the time (and that is actually true given the slow recovery of all the neuro-connections in the brain and body). But one shouldn’t think this way all the time.
Today’s starting point is different from yesterday’s one and even more different from the one that happened the day before yesterday – these little develpoments should be noticed and celebrated!
According to neurology-related literature the recovery doesn’t stop (although it quite often seems so), it just continues in a sliding form on a plateau that is much higher from the starting level – that’s why the starting levels for the following developments are so very different all the time. This thought doesn’t stay in focus often enough, to be honest and then it is necessary to drive away the sorrow just by hoping for the best and feeling joy of every little victory.
This “feeling joy of little victories” is quite difficult, to be honest, but actually an achievable situation that I really recommend to every goal-seeker from the bottom of my heart. It is not reasonable to keep one’s eye on the “big picture” – that’s what drives you mad, I can assure you. And little victories should be caught from everywhere – the end goal is usually a cluster of many little aspects where each part has improvements from time to time – they should be noticed and enjoyed.
Find a small delightful victory every day and while developing don’t forget to keep you eye on the latest starting point (it could be quite close to the top already).