Täna hommikul voodis hakkas mu südametunnistus valjult kärkima, et ma pole teile kaua kirjutanud.
Nagu päris alguses avaldasin, tahaksin ma teile edastada teateid vaid siis, kui on mida teatada. Praegu on mitme kuu vältel valitsenud vaikus.
Kes mind paremini tunneb, teab, et olukord, kus midagi erilist ei toimu ja on mingi vaikne kulgemishetk, on kõige tõenäolisem põhjus minu täielikuks hullumiseks ja vastavasse haiglasse maandumiseks. Senise elu vältel sarnaseid olukordi väga ette tulnud ei ole – alati on olnud midagi toimumas, just lõppenud või kohe algamas. Praegu on imelik mõõnaseis.
Vaikus enne tormi, öeldakse vahel mõne olukorra kohta. Selline peatse tormi tunne on minulgi. Ma ei suuda ainult selgusele jõuda, kas peaksin rõõmustama millegi hea ootuses või kurvastama millegi koleda sündimise eel. Südames võin ju heale loota, aga mõistus tuletab siiski meelde, et arvestades minu isiklikku juhtumiste ajalugu viimastel aastatel, tasuks olla mõningases mures.
Tahaksin kõigele vaatamata uskuda, et jõulud on imede, mitte tragöödiate aeg. Olen paljudest allikatest lugenud, et usk ongi juba pool võitu – äkki kehtib see ka minu puhul.
Soovin, et sel ilusal päkapikkude ajal säiliks teilgi lootus ja usk oma eesmärkide vallutamisel – nii teab eesmärk, kuhupoole kalduda!
Ilusat imedeaega!
*********************************************************************
This morning in bed, my conscinse started to squabble with me for not writing you for so long.
Like I told you at the very beginning, I’d like to add something here only if there is something to announce. Now, everything’s been quiet for many months.
Those who know me better, are very aware that the situation of nothing going on drives me mad very quickly. In my life so far, I’ve managed to avoid these situations quite successfully and something’s always been going on, just ended or about to begin. It is very strange now, the situation of nothing special happening.
Silence before the storm, is said about situations like this sometimes. Anticipation of a storm arriving has filled me too. I’m just not able to figure out if I should celebrate a great change coming soon or be afraid of something awful. I can hope for good in my heart but my reason still warns me of hoping too much given my eventful life in the past few years.
Despite this I’d really like to believe that Christmas is the time for miracles not tragedies.
I’ve read from many sources that belief is half of the victory – maybe it’s true for me too.
I wish you’d be hopeful and believe in reaching your goals – that way the goal knows as well what you wish for!
Have a great time of the miracles!