Kohendasin end just taastusravihaiglas ja kohtusin väga huvitavate uute inimestega, õppides uut iseendagagi kohta.
Jagasin palatit enam-vähem minuvanuse sünnitraumast tingitud füüsilise puudega lõbusa ja väga elujaatava naisega.
Talle tehti talle eelmise aasta lõpus seljaoperatsioon, millega lõigati tema kirjeldusel läbi jalgade spastikat põhjustanud närvid, jättes puutumata liigutusteks vajalikud. See võttis jalgu rebinud valuliku spastika ja laseb tal nüüd oma koivakesi basseinis ka omatahtsi liigutada – tegevus, mida ta kunagi teha ei ole saanud. Ka ööund seganud varbatõmblused olid talle uued, uniselt õnnelikud öised episoodid. Kui imeline võib olla elus esimest korda oma jalgu soovikohaselt liigutada!!! Ta oli selle üle arusaadavalt õnnelik, aga ka üsna segaduses (“oot, need on MINU jalad??”).
Sellest tuli minu silme ette paralleel pikaaegsete vangidega, kes filmides enne vabastamist (või üsna kiiresti pärast seda) enesetapu teevad, sest nad ei oska ette kujutada selles vabas maailmas üksinda hakkama saamist. Viide vanglafilmide paremikku kuuluva “Shawshank Redemption” kohta kaanepildis.
Kui tugitooli-mugavusest filmi vaadates saab mõelda et mis see uue elu alustamine ikka ära pole – koostad strateegia ja elad selle järgi, siis saatus enamasti neid suurejoonelisi plaane erilisteks meistriteosteks ei pea ja inimene on sunnitud ikka jooksupealt otsuseid vastu võtma ja tegevuskäiku muutma (veidi nagu agiilne juhtimine, millest minu särava mõistusega Reaali-pinginaaber Tuuli koos abikaasaga ka raamatu kirjutas).
Siis tabas mind õud – kui ma mingi ime läbi ühtäkki taastuma peaksin, kuidas ma siis vabas maailmas elada oskan? Tõsi, olen seda prauhti! külma vette hüppamist harjutanud ihuüksi Amsterdami kolides, kus kogu linn, poed, inimesed, poes saadavad kaubad olid siinsetest teist nägu ja tegu. Ja märkimisväärne hulk toidupoe kaupu paistis silma minu maitsele pisut kahtlase kulinaarse väärtuse poolest 😀 Aga ellu jäin. Ja väga õnnelikult. Mis seal salata, olin siis tükimaad noorem ja krapsakam, aga ka oluliselt rumalam ja tähelepanuväärselt kogenematum – mis võiks praegu teoreetiliselt ju minu kasuks mängida 😉
Seesama uuega harjumise/kohanemise uperkuut seisab ees paljudel saatusekaaslastel, kes oma keha vangis pikemat karistust kandma peavad. Taastumine ongi defineeritid kui uuega kohanemine (seetõttu kaotavad tihti mitmed tõeliselt raskesti vigastatud seaduse silmis oma puude raskusastme, põhjenduseks tuuakse nende kohanemine uue olukorraga). Ehk oleme pidanud kohanema selle mingi perioodi kestva vanglaeluga. Ja ootame saatuse uut kurvi
Sellegipoolest ei tahaks ma mingi mugavuse poolest selles vangikongis minutitki kauem istuda, kui see absoluutselt hädavajalik on, sest vabadusega kohanemine on hüpoteetiliselt palju õnnelikum katsumus.
*****************************************************************************************
I was treated in a rehabilitation hospital in the beginning of July and besides health benefits, I got to know many new people there that made me think about my recovery too, in a new way.
I shared the room with a woman about my age with an innate disability but who had quite an exceptional glowing attitude towards life.
She’d had a spine/back surgery in the end of last year where the painful leg spasticity inducing nerves has been cut, leaving the motor nerves intact. A miraculous surgery, unheard for my ears previously. That resulted her to be able to move her legs in the pool training for the first time in her life. Even the nightly twitches in her toes only made her sleepily happy. I can’t even imagine how exceptional it could be moving your legs for the first time in this life. She was happy about it but understandably quite confused (“wait, they are MY legs??”).
This confusion brought a parallel to my mind with numerous prison movies where inmates, having served a long time, commit a suicide just before being released (or right after it) because they can’t imagine life in the free world with no prison walls, no duties or timetables. A hint to a premium prison movie “Shawshank Redemption” in the cover photo.
Watching such movies from the comfort of one’s armchair it seems quite plain – make a plan for living and commit to that plan. Fate is a poor admirer of manmade plans, unfortunately, and makes people decide everything as they go, changing-adapting the movements as situations change. It’s a bit like an agile project management (that my super-smart classmate from high school wrote a book about with her husband). Life is a demanding project.
Then, with no warning whatsoever, a true horror struck me – if I manage to recover miraculously, how will I manage living in the free world? True, I’ve done the deep cold water dive once before when I moved to Amsterdam all alone, not knowing the city, shops or any people there. Some products in the store really seemed to have somewhat modest culinary value for my taste 😀 But I survived. And very happily. Truth be told – I was a lot younger and nimble then but also much more dumb and remarkably less experienced – that should play in my favour theoretically 😉
These adaptation struggles of life in liberty await many of my current fellow prisoners who’ve been sentenced to serve longer punishments.
Recovery is defined as adaptation to the new situation (this is why many severely injured people lose their official disability rate – they’ve adapted, it is claimed). Or we’ve had to adapt with life in prison for some period. Waiting for the curve in fate’s road.
Despite all the possible hardships, I wouldn’t want to stay in this prison cell a minute longer than absolutely necessary.