Läbi elu on mind saatnud suur ambitsioonikus ja parimaks pürgimise soov igas ettevôtmises. Usutavasti just see mind erinevates koolides ja ônnetuse-eelses karjääris nii kaugele viiski. Imelikul kombel valisin ka oma magistratuuri eriala paljuski väljakutse pärast (teadmised rahandusest olid minu hoopis teise valdkonna bakalaureuse-haridust arvestades sel ajal piinlikult tagasihoidlikud, pigem meelitas môistmine suurest väljakutsest), sügavam huvi ja uskumatult palav armastus valdkonna vastu juurdus minusse just ôpingute käigus Tallinnas ja Amsterdamis. See ei ole mind jätnud Ôpingute järgselt valisin ka töökohti selliselt, et need minu jaoks teatavat väljakutset esindaksid. Ühe suure varahaldusettevôtte juht küsis minult pärast Amsterdamist naasmist: “What drives you?” ja vaatasin eneselegi ootamatult ruttu: “Challenge” ehk väljakutse.
Selle sisemise parimaks-pürgimise-tungita ei oleks mul täna ka taastumises eriti midagi ette näidata, kuigi olen valusalt teadlik, kui pikk tee veel minna on.
Nüüd liitusin ühe investoritest kokku pandud väikese mastermind-grupiga, kus nii sônumikeskkonnas, kui näost-näkku kohtumistel erinevate investeerimisvôimaluste, -toodete, -platvormide jms plusse-miinuseid arutame. Tohtisin liituda oma suure huvi ja valdkonna eri tahkude uurimisharjumuse tõttu vaatamata oma tagasihoidlikele varalistele võimalustele.
Teised grupi liikmed on tohutud ajud ja mina esindan seal päris kindlasti seda “pôhjakaabe” kihti.
Kuigi enamikes varasemates (mitte tingimata just majandusega seotud) kollektiivsetes ettevôtmistes olen saanud grupi esirinda nautida, ei ütleks ma, et järjepidevalt sellist rolli kanda mingil moel môistlik oleks – see tähendab ju arengu seiskumist! Vôi isegi selle taandumist. Võiduhüüded või saavutusrõõm ei kaiku ka selle meremehe südames, kes ainult rahulikes vetes seilata oskab. Enda taganttôukamine teatava uudsuse valguses ning ka môningase ebamugavuse seljatamine (=mugavustsoonist väljumine) oskuste teritamise nimel on vähemalt minu jaoks väga oluline.
Seetôttu annan parima, et kôigis môtetes grupi targematega ühte sammu astuda, sest see viibki lôpuks kôrgemale arengutasemele! Samamoodi hoian tähelepanelikult meeles ühe sôbra aastate eest sotsiaalmeedias avaldatud soovitust: “Parem olla vait ja näida lollina, kui avada suu ja hajutada kôik kahtlused”. Tähelepanemiseks ja tarkuste ammutamiseks vôivad huuled ka kinni olla, õpin seda oskust 🙂
Kuigi môtete vahetamine (kasvôi môôdukas mahus suud paotades) oluliselt targematega on enamasti küllaltki muserdav “reaalsuslajatus” mööda pead, kasvab vaid sellisel moel areng ja suuremad kôrgused.
Soovitan mitte karta suuremat sorti väljakutseid – inimesel vôiks olla suund, mille poole pürgida ja millele keskenduda. Samas lükkab môistus ületamatustes kôrgustes hôljuvad väljakutsed ebapraktiliste kategooriasse, mille nimel ei ole môtet liigselt rabeleda. Ehk siinkohalgi tuleb mängu see neetud tasakaal – olukord, mille poole ônnetusejärgselt minagi tugevalt püüelnud olen.
Loodan, et teie jaoks on tasakaalude leidmine lihtsam ja loomulikum, aga püssi päris nurka ei kavatse veel visata minagi. Soovin, et püüaksite alati võtta “liiga suure ampsu”- selle äranärimine toob küllalt rahulolu, et hoida teie meeli üleval veel pikka aega ja võimetuse korral tükk läbi hammustada, saab selle “ukse” otsustavalt kinni panna ja kogu energia mujale suunata.
********************************************************************************************************
Ambition and thrust to be the best in everything has flourished all through my life. I believe that’s the reason for my success in many schools and my career before the accident. Weirdly enough, I chose my speciality for the Master’s education driven by the obvious challenge it would represent (my knowledge of finance was emarrassingly limited at that time due to my previous studies in a completely different field) while a deeper interest and unbelievably heated love appeared during my studies in Tallinn and Amsterdam only. It hasn’t abandoned me.
After the studies, I selected the job opportunities so that they would represent a challenge of a kind to me as well. A manager of a large equity management company asked me after my return from Amsterdam: “What drives you? “Challenge,”I replied him in speed that surprised me as well.
Without this inner drive for the best I wouldn’t have as much to show for in my recovery, I’m certain, even though I’m painfully aware of the length and difficulty of the road still before me.
I joined a new small mastermind-group of investors few weeks ago to dicuss the pros and cons of different investment ideas, investment platforms and products. I was allowed to join due to my undying interest and research despite my modest means.
Other members of this group are true brain wizards and I represent the deepest bottom most certainly.
Although I’ve enjoyed the lead-man role in most of the previous such collective undrtakings (not necessarily economy-oriented), I couldn’t declare this to be reasonable in any sense – it clearly implies stagnation of the development! Or even a regression. Winning cheers or the joy of great accomplishment doesn’t ring in the sailor’s heart who can only sail in calm waters. Pushing oneself in light of novelty and overcoming some difficulties (=leaving one’s comfort zone) is tremendously important for me for the purpose of improving my skills.
Aspiring this, I definitely try my best to keep up with all the brightest ones in the group – that’s the thing to lift one to higher levels! I also try to remember a suggestion from a friend, published in social media some years ago: “It’s better to keep quiet and seem stupid than open your mouth and disperse all the suspicion”. Observing and learning can be done with the lips sealed, quite surprisingly 🙂
Even though discussing matters (even if speaking modestly) with way smarter people is usually quite frustrating, this is the only way reaching bigger and more glorious heights
I recommend not to be afraid of greater challenges – humans should have a clear direction to strive for and keep one’s focus on. Brain tends to cast aside the challenges way too high to reach, so the damned balance hops on the stage once more- the state I’ve been trying very hard to reach since the accident.
I hope finding balance is more natural and simple for you, but I’m not planning to give up just yet. I wish you’ll always try to grasp the challenges that seem too big – overcoming them will bring enough satisfaction to lift you up for a long time and in case of not being able to do that afterall, one can decicively close that “door”and direct all the energy elsewhere.