Vôitjad selguvad tagantjärele / Winners appear in hindsight only

Selline lause oli kirjas ühes investeerimisblogis ja see investeerimises sedavõrd ilmselge asjaolu on igati laiendatav elule laiemalt. Tibusid loetakse ju sügisel.

Täiesti vôimalik, et tegemist on järjekordse eneselohutus-meetmega, aga minu tähelepanekutele tuginedes ei saa vôitjat mitte kuidagi poole ralli pealt välja kuulutada (kuigi seda püütakse teha nii ralli, investeerimise, kui elukäikude puhul).

Olen lugenud päris arvukalt biograafiaid ja kôigil teemaks olnud inimestel tuli enne säravamat tôusu (mille tôttu neist raamat kirjutatigi) läbida sügav kuristik vôi mitu. Iga kord kangastub minu silme ette sinusoidne elukôver (millest olen siin varemgi korduvalt kirjutanud).

Kui saatus on inimese elulaeva parasjagu karidele juhtinud, ei paista talle MITTE ÜHTEGI päikesekiirt ja ka mitte ükski laululind ei lôôrita kuuldekauguses, tean paremini, kui tahaksin tunnistada. Sellises kleepuvas ahastuse ja lootusetuse mudas vangis olles vôibki vahel just uppumine lihtsam ja ühiskonnale vähemkoormav näida. Kahjuks olen tuttav sellegi tundega. Aga see ei oleks ju mingi särav lahendus.

Ma ei kuulu kindlasti mingite eluteadlike tarkurite seltskonda, aga saan siiski märkida tähelepanekuid iseenda elust ja nagu ilmselt tähele olete pannud, ei jäta ma sôna vôtmata 😉

Olenemata, kui sügavasse mudasse elulained teie laeva juhtinud on vôi kui suur lootusetuse-tunne oma udu teie ümber mähib, ärge laske enesel lihtsalt uppuda ja muda sisse vajuda, sest ajaloo seaduspärasustele tuginedes  läheb kôik siiski paremaks. 

On ju needsamadki suurkujud on oma eeskujudega näidanud, et edu saavutamine just sel moel käibki (siinkohal on paslik meenutada inglisekeelset môtet: “You’ve assigned this mountain to show others it can be moved” – oled elu poolt valitud “katsejänes” ja pead inimkonnale näitama, et sellest konkreetsest mudast saab välja küll). 

Ja ka sinusoid pöörab pärast langust taas üles tagasi. Esialgu peaks ilmselt lihtsalt väikeste sammudega liikuma hakkama. Selliselt talitan mina – see ei pruugi olla õige, aga on siiski parim, mille mina suudan välja sõeluda.

********************************************************************************

I read the title-sentence in an investment blog a few days ago (it’s quite obvious in investment world) and it can certainly be expanded to life in general. 

I can’t rule out that this is just another of my personal self-comforting methods but as far as I’ve noticed of life – the winner of a race can’t be established before the finish line (although it is definitely strived for in races, investing and life in general).

I’ve read many biographies and the protagonist always had to cross many abysses before reaching the glorious victory (usually the main reason for the book). I see a sinusoid movement of the life circle every time in my mind while reading them (I’ve written about this before in previous posts).

If the fate has leaded one’s life-ship to the reefs, NOT A SINGLE ray of sun shines down on them and no bird whistles it’s tones nearby, I know this quite well unfortunately. Imprisoned in this mud of despair and hopelessness, it may seem to be easier to just let go and drown but it won’t be a glorious solution after all, don’t you think?

I certainly don’t belong to the ranks of people who really know all the answers but I still can point out the observations from my own life (and I won’t pass the opportunity to speak up, as you might well know).

No matter how deep in the mud life led your ship in, no matter how seriously you’re currently stuck there or how hopeless you might feel, don’t just give up and drown – history is there for us to learn from it, right? The mentioned role models have demonstrated that this is how glory is really made (herewith I’d remind you of a wonderful thought: “You’ve assigned this mountain to show others it can be moved”. Life has chosen you for a guinea pig to show the human kind that this particular mud can be overcome (what really can be accomplished). 

And the sinusoid turns upward again after its way down. It is probably best to start moving with baby steps at first. This is the way I carry on – it definitely may not be right but it’s the best way I can come up with.