Head sõbrapäeva! Saadan palju virtuaalseid kallistusi igaühe poole teist! On pisut veider, et sõprade suuremaks meelespidamiseks on pikast aastast määratud vaid üks päev. Tean, et paljud minu lähedased sõbrad seda blogi loevad ning tahan teile meelde tuletada, et olete mulle ääretult kallid ja olulised ning olen tõeliselt tänulik, et te pole mind ka halvemate sündmuste taustal hüljanud. Head sõbrapäeva, mu kallid!
Suur tänu veelkord kõigi kommentaaride ja kirjakeste eest – need on mulle väga kallid!
Kuna lähiminevik on toonud palju kurbi sündmuseid ja tumedaid varje, püüan väga elada nii, et eilsed varjud mu tänast ei pimendaks ja sellega ära ei rikuks, soovitan soojalt teilgi oma eludele sarnaselt vaadata, sest teisiti on liiga masendav ja kurvastav. Tean hästi, et seda on lihtsam öelda, kui teha, aga selle poole püüdlemine saab lõpuks tuua ka südamerahu.
Kõige suurema komplimendi oma senistele saavutustele sain jõulude eel oma kalli sõbra (kelle õemehega me Kambodźas ringi rändasime) ja ta väga toreda tüdruksõbra käest, kes meie sõpruskonna iga-aastasel jõuluüritusel mulle ütlesid, et vaatamata asjaolule, et mulle endale tunduvad edasiminekud väga minimaalsed ja pigem olematud, on need teistele inimestele tegelikult selgelt näha. Eriti neile, kes minuga päris iga päev ei kohtu. Aitäh teile, kallid sõbrad! Ma pole nii ilusat ja mõjuvat komplimenti oma edasiminekutele varem kuulnudki.
“Headus on kosmose seadus,” ütles Ingrid Peek oma 12. aprilli saates “Halloo, kosmos”. Olete mulle tugevasti tõestanud, et see seadus on jõudnud kosmosest ka lihtsureliku inimkonnani. Teis on palju headust, ärge seda meeltest minema laske.
Samamoodi sattusin peale ütlemisele, et kui elu viskab su teele hapu sidruni, pane oma pea tööle, et seda ära kasutada ja mõtle, kust leida sool ja Tequila. Kõigi tagasilöökide pärast ei tohi norgu vajuda ja masendust välja kiirgama hakata – ka tagasilööke saab enda huvides ära kasutada, kuigi see on väga-väga raske. Mina püüan selliselt elada, soovitan seda lähenemist teilegi.
Ma pole kindel, kas arvan selliselt, sest olen kogu sellest olukorrast liiga väsinud või on minuni jõudnud mingi aju taastumist puudutav tarkusekübeke, aga üha enam nõustun vana ütlemisega: “Rohi ei kasva kiiremini, kui seda sikutatakse”. Ärge siiski muretsege – ma pole loobunud üritamast, aga mulle tundub, et kuigi palju saab ise ära teha treeningute näol, peab siiski usaldama ka aega. Selle ilmestamiseks on mulle sisse kasvatatud (aitäh, vanemad) põhimõte, mille järgi tuleb kõik alustatu lõpule viia, pooleli jätmine pole lubatud. Nii palju, kui minu võimuses, püüan selle põhimõtte järgi toimida ka oma taastumisteel.
Tasuks endale vahel meenutada ütlemist, mille mu kallis sõbranna kirjutas mu õnnetusejärgselt mulle kingitud fotoraamatu viimase pildi juurde: “Kui lõpuks pole kõik hästi tähendab, et see pole veel lõpp.” Olen vist liiga lihtsameelne muinasjutuinimene, aga ma ei usu, et ilusad muinasjutud tihti väga kurvalt lõppeda saavad. Halvast ja kurvast tuleb end läbi suruda ilusa lõpu poole. Ei või jääda takerduma halba.
Jaanuari alguses tehti mulle uus seeria Botox-süste vasakusse kätte ja jalga. Olen süstitud lihaseid hoolega venitanud nagu pärast selle aine süste tegema peabki, et tulemus oleks püsivam. Kuigi need süstid on määratud spastikat vähendama, näitab osa sellest siiski endiselt oma jõudu mu lihastes.
Päevad ei ole vennad, mistõttu kõigi omandatavate oskuste kvaliteet varieerub küllalt palju – on päevi, kus võiksin minna diktoriks ja baleriiniks ning päevi, mil mitte keegi minu jutust aru ei saa ja kõnd-käsi ajavad ahastama..
Kõnni puhul on praegu mu kõige suuremaks veaks asjaolu, et neuroloogiliselt vigastatutel jäävad tahapoole nii nõrgem puus, kui õlg, mistõttu pean neid pidevalt, pausideta, ettepoole suruma. Kõlab lihtsalt? Uskuge, see on tegelikult päris raske.
Käisin taas harjutamas kõndi kõnnirobotil ja praeguses taastumisastmes tundub sellest olevat rohkem kasu, kui varem. Ka kõne on juba piisavalt arenenud, et tüüpiliselt saavad minuga vestelda ka võõrad inimesed. Vaid mu vasak käsi on otsustanud väga aeglaselt taastuda, aga õnneks taastub vaikselt seegi.
Happy Valentine’s day! Sending lots of virtual hugs to every single one of you! It is a little strange that of a long year there is only one day that is supposed to be reminding us of good friends. I know that many of my close friends are reading this blog, and I want to remind you that you are extremely dear and important to me and I am truly grateful that you haven’t abandoned me even when the worst events have happened to me. Happy Valentine’s day, my dear ones!
Many thanks again for all the comments and letters – these are very dear to me!
As recent past has brought a lot of sad events, and dark shadows to my life, I try to live in a way that the shadows of my yesterday would not blind my today, I strongly recommend that you also look on your lives this way, since otherwise it is too depressing and sad. I am well aware that this is easier said than done, but it will eventually bring the pursuit of peace of mind.
The biggest compliment on my achievements was given me by a dear friend (whose brother-in-law circled arond with us in Cambodia), and his is very nice girlfriend, in our annual Christmas event with friends. They told me that in spite of the fact that to me the improvements might seem minimum or none at all, they are clearly seen by other people. Especially for those who don’t meet with me every day. Thank you, dear friends! I haven’t heard so beautiful and compelling compliment to my progress before.
“Kindness is the space law,” said Ingrid Peek in her radioshow “Hello, Space”on April 12. You have proven to me very strongly that this law has come from space to the human kind. There is a lot of goodness in you, do not let that go of your senses.
I also came across with a saying that when life throws sour lemon in your way, put your mind to work to take advantage of it, and think about where to find the salt and Tequila. After all the setbacks should not set you down and you shouldn’t begin to radiate the frustration – setbacks can be used to your advantage, even though it is very-very hard. I try to live in such a way, I recommend this approach you too.
I’m not sure if I think so, because I am too tired of this whole situation or some kind of wizdom has come to me considering brain repairment, but more and more I agree with an old saying: “The grass will not grow faster if it is pulled”. However, do not worry – I will not give up trying, but it seems to me that, even though a lot can be done with great exercise, time has to be trusted too. Illustrating this, a principle has been grown into me (thank you, parents) that, which has been started shall be completed, leaving somewhere in the middle is not allowed. As much as I can, I try to act in accordance with this principle in my road to recovery.
You should sometimes remind yourselves a saying that a dear friend of mine wrote next to the last photo in a photo book she gave me as a gift after my accident: “If everything is not well in the end, it means, this is not the end yet.” I guess I’m too much of a simplistic fairy-tale person but I do not think that beautiful fairy-tales can’t have very bad endings very often. One has to push himself through the bad and sad to go towards the beautiful end. One can’t get stuck in bad.
Each following day is different, which is why the quality of acquired skills varies quite a bit – there are days when I could be an anchorperson and the ballerina and the days when nobody understands me and walking and my hand only bring me anguish..
In terms of walking, my biggest mistake currently is the fact that the injured hip and showlder remain rearward (a typical problem for neurologically injured people), which is why they have to be constantly pushed forward. Sounds simple? Believe me, it’s actually pretty hard.
I practiced walking again on the gate-robot and on the level of rehabilitation that I’ve reached, it seems to be more beneficial than in the past. Also, the speech has already been sufficiently developed enough that typically even strangers can chat with me. Only my left hand is determined to recover very slowly, but fortunately, even this is slowly recovering.
You’re the S in my V 🙂