Sünnipäevaks soovin jõuluimesid / Wishing Christamas miracles for my Birthday

Kõigepealt tänan südamest kõigi kommentaaride eest siin ja teistes kanalites. Annate mulle palju jõudu ja teotahet!

Tahaksin kõigile südamele panna olulise tõe, mille Vahur Kersna ühes intervjuus edasi andis – peame lõpetama elamise kui mingi igavese nähtuse ja tuletama endale meelde, et meie jaoks ei pruugi homset üldse tulla. See tähendab vajalike sõnade ütlemist ja tegude tegemist juba täna, tähtsat ei või edasi lükata. Saatus meenutas seda tõde mulle väga teravalt ning viis mu homsesse väga napilt.

Tahaksin kahtlejatele rõhutada, et õnnetuse ajal oli mul nii kiiver (just kiiver mu elu seal maanteel suure tõenäosusega päästiski), kui reisikindlustus (selle kindlustusandja poolt pakutud maksimumsummale) 100 000 eurole. Hakkasin taas arvutit kasutama umbes pool aastat pärast õnnetust ja guugeldasin mingil põhjusel oma nime. Selle tulemusena sattusin artiklile mu annetustekogumiskampaaniast. Mingil täiesti seletamatul põhjusel lugesin ka kommentaare, kus mulle heideti ette nii arvatavat kiivri, kui reisikindlustuse puudumist. Sama teema on praegu eskaleerunud seoses tuntud Eesti eratreeneri poja rolleriõnnetusega Tais, kus noormeest polnud kaitsmas ei kiiver ega esmase info kohaselt reisikindlustus. Saan kinnitada, et mul oli reisikindlustus, millest vähem tõsise vigastuse korral ilmselt piisanud oleks. Enamik kindlustusrahast läks haiglaarve tasumisele (see oli märksa uhkem ja modernsem, kui ükski haigla Eestis, mida tean), kiirabilennuki tarvis sellest rahast paraku ei jätkunud. Suur tänu teile, et mul kodumaale naasta aitasite!
Kindlustuse väljamaksmise eelduseks oligi lisaks alkoholi- ja narkojoobe puudumisele (need proovid võeti verest, teadvusetuna polnud ma just hoogne puhuja) just kiivri olemasolu (see oli roosa, kui kedagi peaks huvitama). Kiiver jättis peast lennates lõua alla ja kõrvade juurde väga sügavad sinised vorbid.

Täna täitub minu uue elu kolmas aasta, eelmine elu lõppes 27-aastaselt. Kuigi ehin hoolega end ka praegu eelmises elus kogutud sulgedega, on mõned küljed siiski muutunud. Lisaks väga suurtele muutustele maitsmismeeles ja nüüdsele alkoholi põlgamisele, olen nüüd oma tegevustes varasemast palju rahulikum ja tasakaalukam. Samuti pean end varasemast mitmes mõttes targemaks ja oluliselt kogenumaks.
Suure uhkusega saan teatada, et minu elupäästja, Kambodža neurokirurg dr. Sokchan, peab täna sünnipäeva. Mõistetavalt olen ääretult tänulik, et oma sünnipäeval kinkis ta mulle elu (on üsna tähelepanuväärne, et lisaks oma tähtsale päevale, tuli ta mind opereerima laupäeval – see on ju igale tööinimesele puhas rõõm). Huvitval kombel tähistab (sellises vanuses naiste puhul on see termin ilmselt pisut liiga optimistlik) Wikipedia andmetel täna sünnipäeva ka armastatud muusikamaailma superstaar Tina Turner.

Terminid ajaskaalal, mis märgivad perioode enne ja pärast ônnetust on ja jäävad usutavasti alatiseks. Õnnetus pööras mu elus täiesti uue lehekülje, mida olen tasapisi täitma asunud ning loodan sellele kirjutada väga suuri saavutusi.

Kes eelmist mind paremini mäletab, teab, et kaldusin rääkima ülehelikiirusel, samuti olin kiire füüsilise koha pealt (tormasin-rabelesin sajaga). Nüüd olen õppinud küllalt aeglaselt kõnelema, muidu ei saaks keegi mu lalinast aru. Eelmine mina kaldus kõrgeid detsibelle püüdma ka kõne valjuses, samas kui tänasel minul on kombeks rääkida üsna vaikselt. Kambodźas viidi hingamisaparaadi toru kopsudesse suukaudselt ning seda pidi küllalt tihti vahetama. Selle tulemusel vigastas toru tugevasti üht mu häälepaeltest. Kui soovin suuta edaspidigi häält teha, ei tohigi ma üle mürafooni valjult kõneleda ning pean nüüd häälepaelu hoolega hoidma ja valjust kõnest hoiduma. Ka värskelt õpitud kõnd on varasest tormamisest pa-aa-lju aeglasem ja ebakindlam. Tegelen kiiruse tõstmisega pidevalt. Lähedased on nõus minuga poodi minema vaid juhul, kui sõidan ratastoolis, sest mu kepile toetuva tibusammu-linnuvaatlejakõnd viib nad lihtsalt kiiresti endast välja.

Mida siis olen selle kolme aastaga saavutanud? Kui vaadata, millisest olukorrast pidin alustama, siis küllaltki palju. Loomulikult ei tasu unustada, et minna on veel üsna pikk tee, aga saan suure rõõmutundega teatada, et olen teel uute saavutuste kättevõitmisele.
Kallis lähedane sõbranna märkis selle ilmestamiseks, et elukool on igikestev ja pakub nii planeeritud, kui plaaniväliseid õppeaineid – mina ei osanud küll iseseisva kõnni-kõne-käekasutuse õppimise vajadust ette plaanida.

Iseseisev kõnd on arenenud küllaltki palju ning on mu lähedaste hinnangul juba kohati (mitte just liiga tihti) üsna loomuliku kõnni moodi. Lisaks on minuni jõudnud väike enesekindluse aimdus iseseisval kõnnil ja naudin seda tegevust arusaadavalt ääretult palju. Et ma trennivälist kõnnivõimet veel saavutanud pole, on väga leebelt väljendudes uskumatult masendav. Aga õnneks liigun selle poole.

Mu keskkooliaegne armas pinginaaber palus siia lisada ka oma tähelepaneku, et treppidel kõndimine on juba päris hea. Pidin selle küllalt kiiresti selgeks õppima, sest vanematekodus, kus tööpäevadel elan, toimub elu peamiselt maja teisel korrusel ja mu enda kodu asub lausa kolmandal korrusel (garaaźist arvestades neljandal), nii et ronimist on olnud omajagu.

Valitud käelihastesse tehtud Botox-süstid on andnud aine poolt halvatud lihaste vastaslihastele võimaluse hakata taas jõudu koguma ja väga pisitasa liikuma. Nende võimekus on siiski veel liiga väike, et mind igapäevaelus abistada. Arvestades süstide head mõju, plaanib eelmised süstid teinud terapeut loetud kuude pärast uuesti kätt-jalga süstida, et lihastele seeläbi uus võimalus anda.

Samamoodi on mitmed lähedalseisvad inimesed kiitnud mu oluliselt paranenud diktsiooni, mis on arusaadavust märkimisväärselt suurendanud – mõistagi olen selle üle ääretult uhke.

Mingist telereklaamist kuulsin, et elu on protsess. Enda elule vaadates tundub mulle üha enam, et tegelikult on elu seiklus – minu seiklus on olnud ääretult sarnane ameerika mägede kiirelt vahelduvale teekonnale ja kolm aastat tagasi lisandus sellele omajagu vürtsi, mida pean jätkuvalt seedima. Loodan, et mu seiklus jätkub mõnevõrra rahumeelsemalt, kui ta seni end näidanud on. Paljud teist ilmselt ei tea, et mu seiklusel oli ka varem suuremaid langushetki, millest ühe tagajärjel tõi mereõnnetusest mind tagasi lausa päästehelikopter.

Sõbranna, kes maadleb väga valuliku lülisamba haigusega väljendas oma sügavat usku, et taastume täielikult nentides meie taastumiste-teemalises vestluses, et oleme tõelised terasnaised. Kuigi ma pole lõpuni veendunud, kas nii uhket tiitlit väärin, olen rohkem mõelnud, et arvestades inimkonna ääretut heterogeensust, siis äkki ongi osad meist loodud terasest selleks, et mõned saaksid olla tehtud maasikavahust. Olen veendunud, et leiate mõlemat liiki isendeid ka enda lähikonnast.

Et end kiiremini uuele elule aidata, teen trenni iga päev ja tuleb tunnistada, et ka minu organism pole kahjuks väsimatu (see on muidugi mõningases vastuolus eelmises lõigus märgitule) ning on mõnel korral näidanud väga selgeid ja häirivaid ülekoormuse märke. Edaspidi püüan treeningu- ja puhkehetki suuremas tasakaalus hoida.

Elu toob meile roose ja pori. Ja kõike tuleks vaadata/hinnata lähtudes nende olukordade taustsüsteemidest (nagu mu keskkooliaegsele füüsikaõpetajale ilmselgetel põhjustel meeldis rõhutada). Kümme päeva tagasi viskas elu mu teele suure koormatäie pori (mille üksikasjadesse ei soovi ma laskuda) ja koos sellega kiskus mu tulevikupildi ribadeks nagu mõni teismeline rebib vihaselt seinalt postri. Selle taustsüsteemi najal tundub kolm aastat tagasi mu teele heidetud porihulk mõnevõrra pisem ja kahvatum. Oma elusündmuseid soovitan teilgi teiste olude taustal hinnata – kas allakäigule tõuganud oda teravust saab pisut nürimaks viilida mõni suurem muul hetkel saadud elurooside hulk? Usun tasakaalu meie eludes, ilmselt märkate seda ka enda eludele tähelepanelikuma pilguga vaadates. Ootan roose.

Kõige halva taustal oma elus viimastel aastatel tuli mulle meelde väga suurt andekust üles näidanud Steve Jobsi kõne Stanfordi ülikooli lõpetajatele aastal 2005. Ta rõhutas, et sündmused, mis nende toimumise ajal tõelised katastroofid tundusid, olid umbes 10 aastat hiljem vaadatuna hädavajalikud eeldused suurtele ja osalt isegi maailma muutnud sündmustele. Loodan südamest, et kõik mu läbielatu saab suureks eelduseks mu tulevasele võimele maailma muuta.

————————————————————————————————————————————

First of all, I warmly thank all the comments here and in other channels. You give me a lot of strength and reinforce my will-power!

I would like to remind everyone the essential truth of the heart, which an Estonian tele-journalist Vahur Kersna gave in an interview – we have to stop living as a kind of eternal phenomenon, and remind ourselves that, for us, tomorrow may not come. It is necessary to express the words and deeds today, important can not be delayed. The fate reminded me that truth very strongly and took me to tomorrow very scarcely.

I would like to emphasize the doubters that I had the helmet (most likely helmet was the one to save my life on that road) and the travel insurance (the maximum amount that this insurance company offered) for 100 000 euros. I began to re-use the computer for about half a year after the accident and Googled my name for some reason. As a result, I came across the article about my fundraising. For some totally inexplicable reason I read the comments, which accused me of not wearing a helmet and not having the travel insurance. This issue has now escalated in connection with the famous Estonian personal trainer´s son scooter accident in Thailand, where the young man was not defended by the helmet nor the travel insurance as it seemed at the beginning. I can assure you that I had travel insurance, which would´ve been enough for a less severe case of injury. Most of the money that the insurance paid was used for the hospital bill (it was much prouder and more modern than any hospital that I know), but it wasn´t enough for the Air Ambulance aircraft that was needed with my condition. Thank you so much for helping me return to my homeland!
The prerequisite for the insurance payment was the existence of the helmet (it was pink, if anyone cares). Additionally the absence of alcohol or drugs use (these samples were taken from the blood, I was not very robust blower unconsciously) was necessary. Helmet that flew from my head left very deep blue traces under the chin and close to ears.

Today, the third year of my new life is filled, the previous life ended at the age of 27. Although I decorate myself with the feathers gathered during my previous life, there are some aspects, however, that have changed. In addition to very large changes in my taste preference and contempt of alcohol, I am now much calmer and more balanced in my activities. Also, I consider myself much smarter and more experienced in many ways.
With great pride I can announce that my lifesaver, Cambodian neurosurgeon Dr. Sokchan, also has a birthday today. Understandably, I am extremely grateful to him for he gave me life on his birthday (it is quite remarkable that, in addition to his big day, she came to operate me on Saturday – it is, after all, the true pleasure for working people). Interestingly, also the music world superstar Tina Turner celebrates (in the case of women of that age, the term is probably a bit too optimistic) her birthday today, according to Wikipedia.

The terms of the timeline, indicating the periods before and after the accident, are there and will probably remain forever. The accident turned a new page in my life, where I hope to write very great achievements.

Who remembers me better before the accident, knows that I tended to speak at supersonic speeds, I was also very quick physically (rushed a lot). Now I’ve learned to speak slowly, otherwise nobody could understand me.
Before the accident I tended to reach for high decibels in my speech, while today, I have a habit of talking very quietly. The breathing-machine tube was put into the lungs orally in Cambodia and had to be changed quite often. As a result, one of the vocal chords was seriously injured. If I would like to be able to continue to make a sound, I am not allowed to speak loudly over the background noise. The newly acquired walking is also so-so much slower and uncertain compared to my previous rush. I constantly deal with increasing speed. My close ones are willing to go to the store with me only if I use the wheelchair because my superslow walk using the stick quickly makes them irritated.

What have I achieved in these it three years? If you look at the situation I had to start from, quite a lot. Of course, one mustn´t forget that there is still quite a long way to go, but I get a sense of great joy to announce that I´m on my way to conquer new achievements.
Illustrating this, a dear close friend pointed out that the school of life is eternal, and offers both scheduled for the impromptu subjects – I could have never planned to start learning to walk, talk or use my hand.

Independent walking has evolved quite a lot, and my close ones have said that it sometimes (not very often, though) looks fairly natural. In addition, a small inkling of self-confidence is arriving in self-walking and understandably I enjoy this activity extremely much. Because my walking ability outside the workout time has not yet achieved, is incredibly frustrating. But luckily, I move towards it.

My beloved classmate from high-school asked to add here her observation that walking on the stairs is pretty good already. I had to learn it quickly enough because in my parents’ home, where I live on weekdays, life mainly takes place on the second floor, and my own home is located on the third floor (fourth from the garage), so there has been quite some climbing.

The Botox injections to selected muscles in hand have given an opportunity to their opposite-muscles to start gathering strength once again and move so very little. Their capability is still too small to assist me in everyday life. Given the good effects of injections, the therapist plans to inject Botox again in my hand and leg after a few months to give my muscles a new opportunity.

Similarly, several close people have observed my greatly improved diction, which has significantly increased intelligibility – of course, I’m immensely proud over it.

From a television advertisement I heard that life is a process. Looking at my own life, it more and more seems to me that really is a life really is an adventure – my adventure has been extremely similar to the fast alternating carousel. Three years ago it added a great deal of spice to what I have to continue to digest. I hope that my adventure continues in a somewhat peaceful manner. Many of you probably do not know that my adventure has had bigger drops in the past, one of which I was as a result of the accident in the sea brought back with a rescue helicopter.

A friend of mine who struggles with a painful spinal disease, expressed her deep belief that one day we fully recover and mentioned that we are women made of steel. Although I am not fully convinced that I deserve such a noble title, the more I thought about that, given the enormous heterogeneity of the human race, then maybe some of us are created in steel, so that some can be made of strawberry foam. I am confident that you will find both types in your own surroundings.

To speed up the recovery, I exercise every day and must admit that my body is not, unfortunately, indefatigable (this is, of course, a slight contrary to what is stated in the previous section), and has occasionally shown a very clear and disturbing signs of overload. In the future I will try to maintain a better balance between moments of exercise and rest.

Life brings us roses and mud. And everything should be looked/ assessed on the basis of the background of these situations (like my high-school physics teacher liked to point out, for obvious reasons). Ten days ago, my life threw a large truckload of dirt (which I do not want to go into the details) on my way, and with it broke the picture of my future like a teenager angrily rips a poster off the wall. As a reference system, the dirt thrown on my way three years ago, seems somewhat smaller and paler now. In your life events suggest you also to assess your life events to the background of circumstances – whether the sharpness of the spear put on your heart can be dazed a bit more with a bigger number of roses of life? I believe in balance in our lives, you will probably notice the mud and roses if you use attentive eye watching your lives. Waiting for the roses.

In the background of my sad life over the past few years, I remembered a very great talent Steve Jobs giving a speech to Stanford University graduates in 2005. He pointed out that the events that seemed like great disasters in time which they occurred were the prerequisites for large and partially even world-changing events about 10 years later. I sincerely hope that my experiences will give me the ability to change the world.