Aasta lõpus / In the end of the year

Käisin taas Pärnu haiglas end taastamas. Saan sealt alati mitmeid häid môtteid ja tunnen end seal end tôesti nagu kodus. Tutvustan teile tähelepanekuid, mis mind seal tabasid.

Kôlan nüüd ilmselt koletisena inimkehas, aga enese teistega pisut vôrdlemine ehk mingil moel vôrreldavasse taustsüsteemi panemine on ajuti väga lohutava toimega ettevôtmine. Nimelt rääkis minu esimesel haiglasviibimise ôhtul palatikaaslasele teisest palatist külla tulnud sôbranna minu haiglasviibimise pôhjusest kuulnuna, et tema lapselaps suudab avarii järgselt liigutada ainult silmi. Nii juba kuusteist aastat. Kôlan kohutava inimesena, et enda paremale saatusele môeldes tänulikkust ja môningast heameeltki tunnen. Tean, et minuvanuste naiste taustsüsteemi kuuluvad ka lôputult ônnelikuma saatusega inimesed, aga neile ei vôi liiga tihti môelda, kui tahan enam-vähem tervet môistust säilitada.

Lugesin Martin Pistoriuse raamatut “Nähtamatu poiss” ja sain sealt mitu impulssi/môtet.

Kôigepealt olen oma saatusele rohkem, kui tänulik, et mina ei ole raamatukangelase kombel jõhkralt iseenda kehasse väga karmilt vangi pandud.

Siis muidugi toob ta välja sildistamise probleemi ümberkaudsete poolt – see tüüp ei saa kôndida – “vigane!”, see ei saa rääkida “tumm ja ilmselt lamba IQga!”. Sildid on külge kleebitud ammu ja vastavalt toonasele olukorrale. Keeldutakse nägemast, et see silt täna enam ei kehti, et olukord on muutunud, vôimalik, et drastiliseltki. Ei. Ka uus olukord ei suuda maha raputada neid vanu silte, nagu  “vigane” ja “tumm ja lamba IQga”. Sellest vanast hinnangust hoiavad sildistajad kinni kui hingeôhust sukeldudes. Ja see teeb tõesti kurvaks. Eriti, kui sildistajad on pisut lähemad inimesed, kes ka väga rasketele algushetkedele tunnistajaiks olnud.

“Be the best and fuck the rest,” tuletas mulle meelde ammune ülikooliaegne lähedane sôber, kui olin môningas masenduses, millesse kôik mu ônnetusest kuulnud kaaspatsiendid mu oma suure ahhetamise ja saatuse kirumisega ajasid. Reeglina suudan jääda rahulikuks ja vaadelda asja läbi realismiprisma (“keegi pidi ju valel ajal vales kohas olema ja avarii ohvriks sattuma!”), aga alati pole see nii.

Üks tark mees on öelnud, et kôik juhtub pôhjusega. Vahel on pôhjus lihtsalt selles, et oled loll ja teed halbu otsuseid. Ei julge välistada, et just see on minu pôhjus. Sôbra soovituses on tuline tôsi – ei tohi kuulata ühtegi teiste arvamust. Olen tegelikult varem ju sama pôhimôtet järgides oma môistust/meeleolu korras hoidnud. Lihtsalt vahel paistab see tarkus mingil pôhjusel ununema.

Kôlab ilmselt uskumatuna, aga tundsin end tegelikult päris meelitatuna, kui terapeut mind praktikandile adekvaatse inimesena tutvustas. Jah, ajutraumade puhul ei ole see kaugeltki iseenesestmôistetav – on siiski palju neid, kel seda omadust ei ole; ja kui ongi, eeldatakse intellektipuuet peaaegu igal juhul (mis on tõesti alandav ja ajab vahel uskumatult vihale).

Paljud teist on hästi kursis, et olen alati kôndinud igati rutakalt ja tôesti ei ole üldse sallinud mingit aeglast kooberdamist. Eriti, kui olen autoroolis ülekäiguraja ees peatunud. Kuna ma praegu autoga ei sõida, ei ole seda viimastel aastatel palju juhtunud.

Nüüd aga, ei suuda ma varasemale tempole ligilähedaseltki kôndida ja oma ülima aegluse tôttu pean ka mône lähedasega välja minnes ratastooli kasutama, sest “keegi ei jaksa su aeglast kooberdamist ära oodata,” nagu kuulen põhjenduseks.

Pärnu haiglas, aga, läksime pärast söögiaja algusest teatavat kutse kõlamist kõlaritest üksmeelselt söökla poole, igaüüks oma abivahendit kasutades, justkui kamp uimaseid zombisid taarub värske liha ja elusa vere poole. Mônel üksikul oli ka samasugune tühi/verejanuline pilk. Nii et olime aeglased ja kannatlikud nagu suur kokkuhoidev perekond sooritamas oma vägevat tigurallit.

Laupäevahommikul sööklas tegin enda jaoks päris erakordse avastuse keele liikumise osas joomisel.

Nimelt ôppisin ma vedelikku neelama alles 2 aastat pärast ônnetust ja loomulikult selgitasid kõik logopeedid-terapeudid mulle, kuidas enne neelamist peab keel moodustama koos joogiga omamoodi kausikese suus, nagu kassid-koeradki teevad.

Jälgisin oma kallite koduloomade veekausi juures askeldamist hoolega ja püüdsin seda siis väga imiteerida – loomulikult ei suutnud ma seda keeletrikki teadlikult juhtida ning ühel hetkel hakkas keel vajalikku liigutust ilmselt lihtsalt automaatselt tegema.

Mainitud laupäevahommikul haiglas oli mu tähelepanu mingil moel erksam ja pärast avastuse tegemist jälgisin iga lonksu nii suure hoolega, et nägin vaid küsimärke lauanaabrite silmades minu tavatult väikest suhtlemisaktiivsust ja keskendunud nägu vaadates.

Liigne vist lisadagi, et jôin sel päeval päris palju teed. Muidugi oli selle oskuse tähelepanemisvôime juba järgmiseks päevaks minu juurest lahkunud.

Mul on alati olnud vôimalus selles haiglas kohtuda suurepäraste inimestega ja arendada oma artikuleerimisvõimet selgema kõneni märkimisväärselt, aga nii lôbus, kui sel korral, ei ole mul küll varem olnud. Ja nii südamest ei ole mul olnud pôhjust naerda pikka aega. Haiglatingimustes vist mitte kunagi. Sotsiaalne aktiivsus on mõistuse “kodus”-hoidmiseks ikka ääretult oluline aspekt ja hoian sel enda juures gaasipedaali sees pidevalt. Kohtusin seekord inimestega, kellega vôngume selgelt samal lainepikkusel (helilainete käitumismustrilt malli võttes muudab see asjaolu signaali teadupärast palju tugevamaks). Nii ei oodanud ma kojunaasmist üldse erilise läbematusega.

Minu ônnetus langes kokku mitme minu elus varem väga tähtsa protsessi lôppemisega.

Kôigepealt lagunes varahaldusfirma, kus sain väga ônneliku võimaluse töötada.

Seejärel hakkas vaikselt lagunema ka suur sôpruskond, mille liikmetega suhtlesin ônnetuse-eelselt pea igapäevaselt.

Tutvused (ka lähedased) muutuvad eri eluetappidel päris oluliselt, mis iseenesest on ju väga loomulik. Nii ka minul.

Mingil pôhjusel tuli meelde ühe kaugema ajutrauma üle elanud tuttava hoiatus, et paljudest sôpradest jään ilma, jäävad vaid môned tôelised. Sel ajal, kolm aastat pärast mu ônnetust, julgesin tema väites sügavalt kahelda. Siiski, pean nüüd, kuus aastat pärast oma maanteeuperkuuti pisut tunnistama oma toonast eksimist. Seda siiski vaid ääriveeri, mitte täielikult. Selle seltskonna tiheda läbikäimise hääbumise peamiseks pôhjus ei olnud usutavasti minu vigastatuses (vôi vähemalt meeldib mulle nii uskuda). Pigem on meie suur üheealine seltskond, mis oli eriti tugev meie metsikutes 20ndates, lihtsalt täiskasvanuks saanud ja paljud neist on peredki loonud. Ehk ööd läbi koos linna peal vôi üksteise juures aja veetmiseks ei ole enam lihtsalt aega. Sedasama omavahelist teatavat vôôrdumist on mulle tunnistanud teisedki selle seltskonna liikmed. Saan olla südamest tänulik, et tõelised sõbrad (valdava osaga neist seob meid sama keskkool ja klasski, mõnega bakalaureuseõpegi) on jäänud nii heas, kui halvas ja mulle näidanud, et meie kooli deviis “Üks kõikide ja kõik ühe eest” peab tõesti paika.

Nagu rott lahkub uppuvalt laevalt ôigel ajal, lahkusin saatuse sunnil minagi ôigel ajal nii töölt, kui sellest suurest seltskonnast, kui seda mingil moel nii vôib kirjeldada.

Samas on see uus olukord, millesse elu mind pani, toonud mitmeid uusi töövõimalusi (millest enne ei osanud mõeldagi) ja palju uusi tuttavaid, kelle eest saan ka palju tänulikkust ja rõõmu tunda. Mitmete endiste haiglakaaslastega (olukorda hästi mõistvad saatusekaaslased ometi) vahetame aeg-ajalt mõtteid ja jagame edusamme ka telefoni teel. Siinkohal tänan oma võimekaid logpeede, kelle ponnistusteta see võimalik ei oleks.

Seega on selge, et iga eluetapp õpetab meid omajagu olemaks targemad edaspidi. See ongi vist elu komme meid rõõmude ja valude abil voolida, et elaksime õigemat elu, millega ka ühiskonnae mingil moel vastu panustada.

Ilusat imedrohket jõuluaega teile! Soovin teile vaid ilusaid eluvoolimisi!

_____________________________________________________________________

I went to Pärnu hospital’s rehabilitation department once again. I always get many good ideas there and it’s grown to be a second home for me. I’d like to introduce you some of these observations.

I sound like a true monster now but comparing oneself to some other people is quite comforting sometimes. After explaining the reason for my need for rehabilitation (answering their questions – I really prefer not to talk about it my accident), my roommate’s friend from another room in the hospital told me that her granddaughter can only move her eyes after a serious traffic accident. For the last 16 years already. I know, I sound really awful and unfeeling but I actually feel thankful and even happy, thinking about my own fate, a lot better one. I know so very well that there are so much happier and more successful women in my age range but I try not to think of them too often to maintain a good mental health, more or less.

I read “An invisible boy,” a book by Martin Pistorius and had a few thoughts from there.

First, I’m so unbelievably grateful to my fate, that I’m not imprisoned brutally in my body as the hero of the book is. Then I must talk about labelling as he brought out in the book – people around a disabled person tend to put a certain label to that person – she can’t walk, “handicapped”, she can’t talk well – “speechless and probably has no IQ”. The lables have been tagged a long time ago when things truly were bad. People refuse to see that the situation is very different now and this old label is incorrect. The situaton might be drastically different in the real life but some people just refuse to see it.

“Be the best and fuck the rest,” an old close friend of mine reminded me when I felt somewhat depressed about my co-patients’s comments of my cruel fate. I usually manage to remain calm and look at the situation from a realistic point of view (“someone had to be in the wrong place at the wrong time and be hit ny another vehicle”) but not always.

A wise man has said that everything happens for a reason. Sometimes the reason is – you’re stupid and make bad decisions. It can’t be ruled out searching for my reasons. My friend’s recommendation has so much truth – never listen to another’s opinion. I’ve actually followed this thought before to keep my mental health. I just tend to forget it sometimes.

Doesn’t sound like much but I actually felt really flattered when my therapist introduced me to the trainee as an adequate person. This is not commonat all among people with brain injuries – after all, there are many of those without that merit; and even if there is, intellectual disability is anticipated almost every time (what is quite degrading and drives me truly mad sometimes).

Many of you are well aware that I’ve always had a fast gate and really hated every kind of slow walk. Especially when driving and having stopped in front of the crosswalk. As I don’t drive now, this hasn’t been happening much in the last years.

Currently I can’t walk even close to my previous speed and due to that I have to use the wheelchair going out with some close ones because they don’t have the patience for my slow motion.

In Pärnu hospital, though, we went towards the canteen, everyone using the walking aid necessary, slow and determined, like a bunch of zombies approaching fresh meat and blood of the living. So we were walking slow and patient like a large united family performing our great rally of the snails.

I’ve always met extraordinary people in this hospital and had the chance to improve my articulation and the quality of speech talking to them but I’ve never had this much fun there as this time. And I haven’t had a reason to laugh from the bottom of my heart for a long time. Probably never in a hospital environment. Social activity is extremely important holding on to mental health and I really keep myself active in that area. This time I met people that we clearly oscillate in the same frequency (drawing a certain parallel with the sound waves, it is well known that this frequency stuff makes the signal much stronger). So I wasn’t overly exited about returning home for that reason.

My accident coincided with many things so important to me falling apart.

Most importantly, the asset management company I was so fortunate to work in, fell apart shortly after my accident.

Then the large group of acquaintances that I formely met almost daily started falling apart (growing up, it means).

Friendships tend to change in different periods of one’s life – that is very normal after all.

I can be more than grateful that the true friends (the majority went to the same high school and the same class with me) have remained for each other in whatever good and bad the fate has brought upon us and showed each other clearly that the motto of our school (“All for one and one for all”) really is true.

Like a rat leaves the sinking ship the right time, I too left my work and some acquaintances the right time.

At the same time, the situation my fate has put me in, has brought me many new work opportunities (that I would’ve never imagined otherwise) and many new acquaintances that I can be grateful and happy about. I occasionally talk to many of my former hospital friends (that understand my situation better having similar fate) over the phone now. For that I thank my speech therapists so very warmly because it would’ve been impossible without their efforts.

I find it pretty clear that each phase of our lives teaches us to be wiser later on. I believe this is life’s habit of modelling us with joys and pain so that we could live a better life and give back to society in the future.

Have a magical Christmas time! I wish only joyful life-modelling for you!