Eeskujude tiibadel / On the wings of the role models

On vana-tuntud tarkus, mis soovitab kaugele minna soovijail teha seda koos, sest üksi sihile ei jôua. 

Viimasel taastusravihaigla visiidil sattus minu palatinaabriks eakas, alles nädalate eest tôsise südameoperatsiooni tüsistusena insuldi üle elanud krapsakas daam. Tema tegeles kôige teraapias ôpituga omaette päevad ja ôhtud läbi, mil parasjagu teraapiaid ei olnud. Kuna insult oli tulnud nii halva juhusena pärast niigi rasket südameoperatsiooni, oli ta selle tôttu ikka väga endast väljas ja oli vastu vôtnud kindla otsuse juba jaanipäeval iseseisvalt tegutseda.

Kui mina pärast tegusat teraapiapäeva tegelesin ôhtul lugemise vms-ga, harjutas tema palatis edasi-tagasi kôndimist, mônd logopeedi soovitatud häälikut vôi vôimles teise käega oma vasakut, halvatusest haaratud, kätt. Sellist tublidust ei olnud ma ausaltöeldes uneski näinud. 

See kôik tôi aga südamesse üsna selge süütunde. Siis hakkasin minagi proovima tualetini vôi kapini ise kôndida, kepp nagu vôluvits, igaks juhuks ka käevangus, kuigi maad ta ei puudutanud. Nende lühikeste otstega sain väga hästi hakkama, mistôttu kôndisin juba pühapäeval iseseisvalt kolm korda üsna mitukümmend meetrit sööklasse ja tagasi. Tôele au andes, olen selliselt oma elutoa diagonaale môôtnud juba üsna mitu aastat ühe vana sôbra juhendamisel, kes mulle vahel eratreeneriks käib. Seal haiglakoridoris ma nii edukat kôndi varem näidanud ei ole.

Enne juubeldama asumist kirjeldan siiski ka seda armetut kôndi (vajab veidi kujutlusvôimet) – minu kôndimine näeb välja nagu puujala (vôi kahega 😀 ) raskes joobes meremehe liikumine tormis heitleval merel pisemat môôtu laeval. Nii et just ei kiirga vôluvast graatsilisusest. Kiiruski ei ole oluliselt teistsuguse. Kôike seda siiski vaid sileda pôrandaga siseruumides kontrollitud tingimustel, asfaltil kôndimisele järgneks kiire (ja ilmselt päris valulik) teekallistamine ja mõnd rahvarohket, rahutut reivi ka veel külastama ei kipu.

Kolmapäeva  saabudes nentis minu füsioterapeut, et pôlv on toefaasis ülesirutuses ja selline kônnimuster vôib tuua pôlveprobleeme. Peab kôndima pôlv pisut kôver (mitte täiesti kôver, aga vaid pisut – just selles kohas, mida kôige raskem leida on 👍). Kôndisin kepi toel niiviisi kööbakil terve ülejäänud kolmapäeva ja neljapäevaks oli minu iseseisva kônni oskus kadunud nagu vits vette (äkki solvus?), kindlasti ei saa välistada ka, et see mônepäevane iseseisva silkamise oskus oli juhuslik vôit loteriil. Ja siis märkas saatus, milline apsakas sündinud on 😀

Siis ei teadnudki ma, kuidas toimida – terapeut oli pôlve ülesirutusest tingitud vôimalike ohtude osas väga kidakeelne (“no praeguseks ju midagi juhtunud ei ole”), mistôttu ma just liiga kartlik olla ei oska. Minu arvates on ôiglane pidada paljude terapeutide sellekohaseid hinnanguid minu kohta küllaltki vähekirjeldavaks, sest keegi neist minu ônnetuse-eelset kônninustrit ja pôlvede sirutusmäära tunnistanud ei ole. Samas ei ole ma loomult mingi nö “tuleviku krediidi” arvel elaja ehk ei tahaks praegust nautida tuleviku arvelt, mistôttu ei ole teatav ettevaatlikkus vast liigne.

Üks varasem füsioterapeut nentis môned aastad tagasi mingi teise vähegraatsilisuse kohta minu kônnis, et teine vôimalus oleks vist mitte üldse kôndida ja see oleks igatahes halvem ehk parem valesti, kui üldse mitte!

Niisiis harjutan igapäevaselt kodu mööda oma kohmaka stiiliga abivahendita kôndimist. Terve aja ma seda siiski ei tee ja ka mujal käies vôi külaliste saabudes ei hakka tsirkust korraldama. Siin on tekkinud väike probleem, mis alguses päris naljakas tundus – ma pole kunagi lôpuni kindel, kuhu tuppa ma oma kônnikepi jätsin. Liikumise abivahendi rollile lisaks on ta minu käepikendus eri mahakukkunud vidinate vôi mingi mööbli liigutamiseks ja lambi lüliti vajutamiseks oma laua tagant tõusmata. Aga uue, iseseisva korraldusega harjumine teeb rohkem rõõmu, kui arvata võiks. 

Parematest eeskuju võtmine ei ole „ahvimine“ vaid edasiviiv jõud. Soovitan.

*********************************************************************************

An old common knowledge suggests travelling far with a company because one might not make it alone.

On my last visit to the rehabilitation hospital, I shared the hospital room with an older nimble lady who’d had a stroke two weeks ago only, as an aftermath of a severe heart surgery. She practiced everything learned from the therapies through every moment she wasn’t having the therapies. As the stroke had come as a such inconvenient and really unfortunate coincidence, she was incredibly upset, who could blame her? She’d also decided to become independent in her deeds by Midsummer’s Day

While I was reading in the evening after all the therapies, she practiced standing and walking around in our hospital room, something the speech therapist suggested or exercised her paralysed hand with the healthy one. I’d never seen anybody that motivated. Never.

That brought me loads of guilt, of course. Then I decided not to be worse and started to try if I can walk to the toilet or to my closet myself, the cane just hanging there not touching the ground. As I could manage these short distances very well, I even went to the canteen several dozen meters away independently three times on Sunday. Truth be told, I’ve been walking like this for many years in my living room, under the instructions of an old friend of mine that performs as a personal trainer occasionally. Never independently. I hadn’t walked this way in the hospital corridors before.

Wednesday arrived with a bang, of course – my physio therapist noted that my left knee is overstretched during the walk and that might bring me knee problems down the road. I was told to walk with a slightly bent knee (not bent all the way but only to that uncomfortable place that’s the most difficult to locate, jippii! 👍). I walked this way all the rest of the Wednesday with the help of my cane and when Thursday came, suddenly I had no idea how to walk in any manner. Cannot be rule out that the fate suddenly noticed that it had let me walk and corrected its mistake.

Before celebrating this I must describe my poor way of walking (needs a bit of imagination) – my gate is pretty much like a severely drunken sailor’s one with a wooden leg (or two  😀  ) on a smaller ship in a viciously stormy sea. Not too graceful, one could say. The speed is no different too. All this is possible indoors on a smooth floor and controlled environment right now. Walking on the asphalt in the street would probably end up me hugging the street quite fast (and painfully) and visiting a crowded rebellious rave is not in my initial plans either.

Then I had no idea what I should do for some time – the therapist had no idea what the correct way would be either („well, nothing’s happened so far“).

As my previous physio therapist told me a few years ago that walking a bit incorrectly is better than not walking at all, I’ll keep her words in mind this time too. She’s wise.

So, I daily practice walking without the assisting cane in my awfully clumsy way. Not all the time, though – I still use the cane when I go out or have any guests. Funnily enough I’ve come across with a problem that seemed hilarious in the beginning – I can never be certain where I left my cane in the house. The cane acts as an extension of the hand after all and helps me move furniture and turn lights on/off from my desk. But getting used to this new, more independent arrangement brings me more joy than you could imagine.

Taking an example from the best ones is nothing bad but a driving force instead. Recommended.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top