Mul on lôputult armas 7-aastane vennatütar, kes oma noorele eale vaatamata näitab vahel ebatavalist küpsust.
Nimelt vôttis ta esimese klassi kohusetundliku ôpilasena sügisel osa kooli spordipäevast. Minu vanemalt endisest kergejôustiklasest vennalt on ta selgelt pärinud hea jooksugeeni, mis teeb ta oma vanuse kohta pisut tavatult kiireks.
Staadionijooksul tuhises ta pärast stardipauku kohalt minema kui püssikuul, vaid tuul kõrvus vilisemas, ja ühel hetkel staadioni keskpaigas äkki märkas, et ta ümber pole jooksmas mitte kedagi, kôige vähem ta armsat sôbrannat. Kus ta siis ometi on? Nii ometi ei kôlba, leidis mu armas preili. Selle läbi môelnuna otsustas ta sôbranna ära oodata. Keset jooksu. Ma ei ole kindel, mitmendana ta finišijoone ületas, aga e-koolist sai ta ema lugeda lausa märkust spordivôistlusele mittekohase käitumise eest.
Siiski teab preili juba praegu, et elu ei ole vôidujooks ning sôprussuhted on palju rikastavamad ja ônnetoovamad, kui mingi kuldmedal.
Olen ta otsuse üle tegelikult päris uhke (nagu arvata vôite, eriline jooksjasüda minu sees ei tuksu).
Elu ei olegi ometi vôidujooks, mille vôidab esimesena finišeerunu vôi see, kes tee pealt rohkem asju kaasa kahmanud. Suurema tôenäosusega vôidab pigem see, kelle staadioniring on olnud rohkem rôômu-ja rahuldustpakkuv. Ja vahel peab ka kedagi järele ootama ja jooksuaega selle vôrra hoopis pikendama. Nii usun ma üsna veendunult. Eelnev võib kõlada “hapude viinamarjadena”, sest ma ei ole ometi praegu mingi kuldmedalipretendent, aga elu otsustas mu kiire tuhisemistempo maha võtta, ja mind pisut küpsetada, et mõistaksin elu tõelisi väärtusi.
_______________________________________________________________________________________________
I have an adorable 7 year-old niece who sometimes seems to be extremely mature.
Having just started her school, she took part of the school’ssporting day. She’s inherited talent for running fast from her father who used to be an athlete.
After hearing the start whistle she ran like a wind leaving everyone else far behind. In the middle of the distance she noticed her driend missing (the friend with everybody else). As she obviously didn’t enjoy solitude in this contest, she decided to wait for her friend. In the middle of the race. I’m not sure how the race ended but she also had a note from the school saying she didn’t behave well.
I actually admire her already knowing that life is not a race and friend-relationships are way more important and joyful than some kind of a medal. I’m quite proud of her making such desicion (as you can assume, I’m not too fond of running).
Life is not a race that can be won by the one who finishes first or grabs the most stuff on the way. The likely winner is the one who’s ran a more joyful race. And sometimes there is a need to wait for someone slower and making your race time longer this way. I am quite convinced of this. This may sound like “sour grapes” coming from me as currently I’m not running for the gold, obviously. But life has decided to take me down from my previous running around all the time to gain some perspective.
Oleks rohkem neid silmi, et näha, kuidas õpetajaid meie ümber leidub rohkem kui koolis. Väiksed, suured, keskmised jalad näitavad meile jälgi maailmas, mida ise mõista ei suudaks. Igal ühel on oma koht ja igaüks annab midagi teiste elu õppetunniks. Mitte ainult lapsed, kuigi mõistagi ka nemad, aga ka noored, keskealised ja päris-päris vanad. Me ei suuda elus läbi joosta kõiki paiku, saada kõiki kogemusi, kogu maailmatarkust, olla primad sõbrad kõigile, proovida kõiki ameteid ja seda polegi vaja. Aga meie ümber on inimesed, kes käivad kokku kõikjal, näevad elu erinevate nurkade läbi ja neil on kokku kõik maailma ametid. Kui meil jätkuks vaid enesekindlust nina taevast allapoole tuua ja näha süsteemi tarkust. Osaledes pedagoogikaloengutel näen ka rigiidse koolisüsteemi püüdu areneda indiviidi tasemele, rõhutada üksikinimese erakordsust ning edu lootus panna toetusesse, õhutusse ning võimaluste avamisse, mitte surumisse standardisse ja karistuspõhisesse masstootmisesse. Eks aeg näitab, kas sõnast saab reaalsus, kuid kuni on lootust, on kõik hästi! Aitäh mõtteid jagamast, suudan alati hästi haakuda Su lendudega.