Taastumine kui sinusoid/ Recovery as a sinusoid

Keskkooli kolm rasket aastat õppisin reaalkallakuga koolis, füüsika-matemaatika eriklassis. Millalgi keskkooli vältel kirjutas mu tänaseks Hollandis füüsikukarjääri ehitav klassivend essee “Minu elu kui sinusoid”. Kõrvaltvaatajale näiski tema elu sel perioodil sinusoidselt võnkuvat, mistõttu kõik noogutasid teemat kuuldes heakskiitvalt . Sellest päevast alates olen talle sõbralikult kade, et ma ise sellise geniaalse mõistmisega lagedale ei tulnud. Siiani näen selle väite paikapidavust kõikjal iga päev. Õnnetuse eel ei osanud ma seda kõike loomulikult üldse tähele panna (ja siis polnud minu võimetes ka erilist võnkumist), nüüd ongi ka minu elu sellel taastumisajal justkui sinusoid. Aitäh, armas TJ seda mõtet meiega jagamast!

Kui eelmises postituses kirjutasin, kuidas mu paranenud kõnevõime on asunud kindlameelselt end minu telefoniarvel näitama, pean nüüd, umbes kuu aega hiljem kibedalt tõdema, et see rõõmustav aeg oli vaid sinusoidi ülemine osa. Praegu olen taas maandunud allapoole x-telje piiri.

Loomulikult ei kehti sinusoid vaid mu kõne kohta – ka kõik muu liigub suhteliselt omatahtsi üles-alla – päevad ei ole vennad, tavatsen selle kohta enamasti öelda.

Kôlab veidralt, aga sinusoidsuses ja sellest tingitud olulises ebakindluses on omamoodi kindlus – kui kôik on liiga halvasti ja masendav, et olla tôsi, tean et varsti läheb palju paremaks ja vastupidi. Ehk ükski olukord ei ole jääv. Muidugi vahel valmistab just see aspekt kôige suuremat tuska, aga pisarad tuleb alla neelata ja lasta oma elujõel edasi voolata. Lihtsalt lootes, et suured karid on juba läbitud ja ees on vaba vesi.

Üleeile toimus tõeliselt tore õhtu koos ajakirja Hingele Pai (kus mul on rõõm olla esimene kolumnist) kaasautorite ja osade lugejatega. Seal andis see sinusoidi alla-nulli-joon kõnes loomulikult end väga hästi kõigi kõrvadele tunda, sest rääkisin pisut ka mikrofoni. Sellest, et kõne on ikka päris lootusetu, selgub vist kõige paremini publiku tuimast reaktsioonist minu arvates nii headele naljadele. Aga pole hullu, kui asi ei olnud minu jubedas artikulatsioonis – ka enne õnnetust olin vahel ainus, kes oma naljade peale naeris.

Siiski juhtus sel õhtul ka midagi pisut ootamatut ja ääretult meelitavat, kui pärast ametliku osa lõppu tuli üks lugeja minu kirjutiste head mõju kiitma – kui haruldane ebaeestlaslikult armas ettevõtmine! Tunnen end siiani kõrvust tõstetuna. Aitäh! Ta näitas mulle, et minu kirjutised tõesti lähevad korda ja seda on tohutult hea teada.

Sellest tulenevalt palun kõigil head kogedes oma uhkus alla neelata ja minna seda head ka ütlema. Nii saamegi ju luua endi ümber pisut paremat maailma.

********************************************************************************

I studied in a quite difficult science class in high school. During those 3 years, my classmate, now a physicist in the Netherlands, wrote an essay “My life as a sinusoid”. As his life seemed to correspond to this concept very much at that time, everyone agreed approvingly. From this day on, I’ve been a bit jelaous (in a friendly way, of course) that he came up with such a brilliaant idea, not me. I see it’s validity every day now, although I really didn’t think of this concept before my accident. Now it seems that my life is a sinusoid too (recovery really is quite volatile). Thank you, dear TJ, for sharing this idea!

When I wrote of my improved speech in my last post, my phone bill came to me confirming my improved ability to speak. Now, a month later I must affirm that it was only the top part of the mentioned sinusoid. Now, I’ve landed much lower again.

The sinusoid comparison is not only about the speech ability of course – everything else moves up and down as it likes – this is recovery.

It may sound weird but sinusoidity and a great uncertainty it creates has a certainty in its own way – if everything is worse than you’d ever expected, you know it’ll be better in a while and the other way round. Or, no situation is lasting, ever. Sometimes it is amazingly depressing, of course, but tears have to be overpowered and life river has to be let run its own way. Just hoping that the biggest rocks in the way have been passed and only the open sea is ahead.

Thursday evening, a really wonderful event took place – a meeting of authors and some readers of the magazine Hingele Pai (I was given a splendid opportunity to write columns there). The lower-than-zero level of sinusoid in my speech really started shining there – I also spoke a little to the microphone that kindly let everyone know of my poor speech-state. It is always well known if the performer’s speech is lowsy – most of the audience does not laughat your jokes. Well, I laughed at mine when thinking of them before going to the stage.

Something really great happened that evening as well – a reader came to me saying how helpful my columns have been. This was remarkable and not Estonian at all. I still feel very good and light-hearted about it! She showed me that my writings really do matter to some people.

Everyone, if you see or experience something good, swallow up your pride and go tell them – this way we can make our world to be a bit better place.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.