Lugesin lôpuks juba tükk aega tagasi kuulsusepüünel säranud R. Kiyosaki raamatut “Rikas isa. Vaene isa”.
Kuna ühe valdkonna tarkusi on reeglina môistlik teistessegi üle kanda, meenutaksin teile olulisimat rikka mentaliteediga isa reeglit, mis ka ülejäänud raamatus esitletud pôhimôtete järgimise jaoks oluline on: “Kunagi ei vôi millegi kohta öelda: “Ma ei saa seda endale lubada”, pigem peaks ajukurrud tööle panema môttelaadiga: “Kuidas ma saaksin seda endale lubada?” Kui esimene märgib kohest allaandmist ja nö “sulgeb ukse” igasugusele vôimalusele, sunnib teine loovuse ja ettevôtlikkuse tööle, et tegutsema hakata ja soovituni jôuda.
Sama kehtib minu arvates ka taastumise kohta – need raskemini vigastatud, kes kohe koomajärgselt arste kuulavad, et tervenemisprognoose ei ole, ei hakkagi iseennast motiveerima ja sundima seda seisukohta ümber lükkama. Mina otsustasin koos lähedastega arstide selliseid hinnanguid ignoreerida. Olen ôppinud, et samuti ei tohi kuulata ühtegi teist inimest, kes taastumise ajal tulevikupilti tumedate varjudega täita püüab. Anarhia südames 🙂
Kuigi neil vôib täiesti ôigus olla, et tulevased loodetud kirgastes värvides läbimurded pisut ebareaalsed näivad, ei tohi seda endale pähe lubada – alati on vajalik nuputada, KUIDAS halbadele eeldustele vaatamata soovitud tulemuseni siiski jôuda. See hoiab töös nii aju, kui keha.
Kuigi mulle on vahel tundunud, et head lahendused tulevad, kui oled jôudnud neist juba loobuda ja leppida paremuselt teise (=halvema) tulemusega (veidi nagu enese lohutamine juba ette), ei ole see ilmselt siiski eriti môistlik lahendus, sest enese headest vôimalustest eos ilma jätmine ei jäta midagi, mis tuju üleval hoiaks (ja teame ju kôik, kui ligitômbavad ja populaarsed mornid vinguvad inimesed on 🙂 ). Kuigi elu ei ole mingi missivalimine, et alati ligitõmbav peaks olema, pean mina teiste inimeste lähedust väga oluliseks – minu valduses oleva inimtüübi eripära.
Viiruskriisist muserdatud Vabariigi aastapäeva kontserdil sel aastal oli kandvaks teemaks suur mullitamine meie ühiskonnas, mistôttu puhusid näitlejad ühes etenduse osas üksteise vôidu nätsumulle. Vaatasin seda kontserti taastusravihaiglas ning avastasin äkitselt, et nätsumulli puhumiseks on ometi vaja päris suurt huule-, keele- ja pôselihaste koostööd koos ôhu ôige suunamisega. Koju jõudees hakksin seda harjutama – esialgsed tulemused on küll mõnevõrra haletsusväärsed, aga nätsutan hoolega, et juba varsti ammune oskus taasleida.
Ärge lubage kohe raskuste ilmnemisel saamatuse-môtteid endale ligi, mis tähendaks soovitud tulemusest juba eos loobumist. Hoidke vôimalused avatud ja keskenduge, KUIDAS soovituni jôuda. See annabki vôimaluse unistustel tulla.
***************************************************************************
I finally read the book that was very popular some time ago “Rich dad. Poor dad” by Robert Kiyosaki.
As it’s usually smart to transfer the wizdom from one topic to others, I’d like to remind you the rich dad’s suggestion to never ever admit to yourself “I can’t afford it”, you should rather think “How could I afford it?”. When the former marks giving up right away and “closes the door” to the possibilities that might occur, the latter forces our imagination and creativity to reach the dreams.
The same applies to rehabilitation, I believe – those more severly wounded patients who listen to the doctors right after the coma and take into account their opinions that the recovery is quite unlikely will never start motivating and pushing themselves to prove these statements wrong. Together with my close ones I decided to ignore such opinions from doctors. I’ve also found out that one should also ignore anyone throwing shadows to one’s belief in a bright and shiny future. A total anarchy in my heart 🙂
Although these people might be absolutely right, one should never ever let them go to their head – it is always vital to figure out HOW the wished goal could be reached, despite the sad prequisites. That keeps the mind and body active.
Although it’s seemed to me sometimes that great events happen when you’ve already accepted a second best (worse) solution (a bit like comforting yourself in advance) , I still don’t find it reasonable because that wouldn’t leave the person anything to keep themselves cheerful and going on (we all know how wonderful and attractive all the whining people are 🙂 ). Although life is not any beauty contest that one should be attractive for, I personally find the closeness of other people vital – the speciality of my personality type, clearly.
On February 24 there was a concert held in the honor of Estonian Independence Day – the main theme was bubbles and recent bubbling in our society. At one part of the performance actors competitively blew chewing gum bubbles. I watched the concert in a rehabilitation certer and it suddenly hit me that blowing gum bubbles demands great cooperation of several muscles in the tongue, cheeks and lips, additionally there is the need to direct the air supply for the bubble. Having arrived back home, I started practicing it fiercely – preliminary results are quite pathetic but I’ll continue to chew to regain my previous capabilities in the bubbling department.
Never allow the incompetence-ideas get to your head when facing with problems. Keeps the options open and focus HOW to get what you wish.