Olen alati püüdnud käituda kaasinimeste osas kaastundlikult, aga mõne mure kuulutamine oma kehas vangis istuvale inimesele (küll vaid osaliselt, täieliku vangistuse ängistusest ei ole minul õnneks aimu) peaks olema häbiasi.
Jah, mõistan – selle viiruse põhjustatud piirangud on kõigile rasked – poed on kinni, riigipiirid ka. Aga mis siis?
Tõsi, keegi ei saa elada oma harjumuspärast elu – see on kohutavalt muserdav, painav ja maadligi suruv, tean, päriselt tean! Ja minul on siinjuures isegi vähe sõnaõigust, sest kepi abil suudan siiski veidi kõndida, saan ühte kätt kasutada, saan süüa ja hingatagi saan. Aga on neid, kes tegelikult ei saa, abivahendita mitte.
Taastumisperioodil teiste puuetega inimestega rohkem suhtlema asununa tutvusin endast vaid mõne aasta noorema mehega, kes juba sünnihetkel tõmbas väga ebaõnnestunud loosi ja päev-päevalt loobub ta keha olulistest funktsioonidest, lõpuks ka kopsude tööst – kas kujutate ette, milline lõpp see on? Aga kurtmas ei ole ma teda mitte kordagi kuulnud. Jah, mina ei ole küll tema “usaldusisik”, aga siiski.
2018. aasta septembri lõpu seisuga on Eestis 50750 liikumispuudega inimest, neist 17540 on vanuses 18-63 eluaastat. Ja 961 on veel nooremad – nende seas on inimesi, kes ei ole päevagi oma elust tunda saanud, kuidas on elu terve inimesena. Mitte ühtegi päeva!
Ja täiesti terved inimesed julgevad nuriseda kodu-karantiinide ja suletud kohvikute pärast. Inimesed – see on täielik jultumus, kas te ei arva? Võtke ennast kokku, nurisemine kedagi kaugele küll ei vii (olen ka seda proovinud :D).
Loodan südamest, et mõni puudega inimeste elu-olu seadusandlikult mõjutav inimene teeb pealesurutud ängist järeldusi ja vabaduse oma kehadele kaotanud inimesed saavad paremaid lahendusi, sest nende jaoks ei lõppe piirangud selle kriisiga (algasid ka juba oluliselt varem). Liikumispuuetega inimestele jäävad need veel kestma.
Jah – kõik tahaksid kurta, aga selleks on psühholoogid (nemad saavad teie mure kuulamise eest palka), halvasti nad enamasti ei ütle.
Inimesed, võtke ennast kokku – enamiku teie jaoks ei ole see seis igavene – olen siin varemgi kirjutanud, et elu tõusudel ja mõõnadel on kombeks vahelduda. Tuleb tõus, tuleb!
*******************************************************************************
I’ve always tried to be very compassionate towards other people but some kind of complaining to a person imprisoned in their own body (true – only partly, the pain of complete imprisonment is not familiar to me, thank God) is ashameful.
I understand that the restrictions due to this virus are tough to bear – shops and cinemas are closed, also the borders. So what?
Nobody can live their lives in usual manner – it is tremendously devastating, painful and suppressing, I know, I truly know! And herewith I really have little to say because I can walk a little using the cane, I can use one of my hands, I can eat myself and I can even breathe myself. But there are people who can’t do these things. Without help at least.
During my recovery I’ve get acquainted to many disabled people and I also met a man, a few years younger than me, who’s been really unlucky since birth and his body gives up funcions of his body dayly. Eventually his body gives up on his lungs as well – can you imagine the end of this? Still, I’ve never ever heard him complain – I’m not his real trustee, true, but still.
There was 50750 people with reduced mobility in September 2018 in Estonia. 17540 of them are of the age of 18 to 63 years. And 961 are even younger – some of them have never felt what the life of a healthy person feels like. Not for a single day!
It drives me mad that completely healthy people have the guts to complain of home-quarantine and closed coffee shops. People – it’s total impudence, don’t you think?
Toughen up, people, complaining doesn’t get you far (I’ve tried this :D). From the bottom of my heart I hope that some people who decide the legislation of disabled people can make conclusions from this devastating situation and find better solutions for peope imprisoned in their own bodies because the quarantine and restrictions don’t end for disabled people with this crises. They will continue.
People need to complain, of course – there are psychologists for that (they even get paid to listen to you) and they usually restrain themselves from offending you.
People – toughen up – for most of you this situation isn’t forever – as I’ve written here before, life’s highs and lows tend to alternate. There will be a new high, there will be!